Haridus- ja Teadusministeerium, Sihtasutus Eesti Mälu Instituut ja Eesti Ajalooõpetajate Selts korraldasid reedel Viljandis ajalookonverentsi, kus käsitleti kommunismi kuritegusid. Tegemist oli kohtumõistmisega Teise maailmasõja võitjate üle, mida endised sotsialismimaad on viimastel aastatel edukalt teinud.
Üle riigi Viljandisse konverentsile kokku tulnud ajalooõpetajad said kaasa uue õppematerjali. Teabetekstid ja õppeülesanded kommunistlike rezhiimide kuritegudest pakuvad ajalooõpetajatele süstematiseeritud lisamaterjali kommunismi kuritegude käsitlemiseks ajalootundides, uurimistöö koostamiseks või temaatiliste tähtpäevade sisustamiseks.
Minevikku tuleb defineerida
Üks raamatu koostajatest, ajaloolane Meelis Maripuu ütles õppematerjali esitledes, et kooliõpikute maht on võrdlemisi väike, õpetajal peab aga olema kasutada märksa laiem infobaas kui õpik. Maripuu sõnul on kõnealune õppematerjal koostatud peaasjalikult ajalooõpetajatele, ent kindlasti saavad seda õpetajate juhendamisel kasutada ka õpilased.
Uue õppematerjali üks autoritest Mart Laar esines kokkutulnutele ettekandega “Kommunistlike rezhiimide kuritegude uurimine, õiguslik ja moraalne hinnang”.
Laari sõnul on oluline mõista kuritegeliku rezhiimi olemust ja ajalooõpetajatele ei tohiks minevikuga seotud teemad võõrad olla. Tahtes omada tulevikku inimestena, rahvusena, riigina ja (maailma)kodanikena, tuleb tegelda ka minevikuga.
“Mälu puudumine või selle allasurumine tekitab neuroosi, ka rahvastel ja riikidel.
Kui minevikku salata, algab neurooside ja komplekside jada, mis võib viia vägivallani, suuremate probleemide ja konfliktideni,” rääkis Laar.
Nii ei maksa minevikku, kas ta meile meeldis või ei meeldinud, lihtsalt alla suruda, vaid seda tuleb defneerida. Vaid sel komber rääkides on võimlik leida rahu ja saada minevikust üle.
Laar tõdes, et juba Nürnbergi protsessil tõstati küsimus, kas saab kogu vastutust veeretada vaid sakslaste kraesse. “Juba tollal oli teada, et N Liit etendas selles sõjas vähemalt samasugust osa. Nürnbergis oleksid pidanud süüpingis istuma ka teised samasugused mõrvarid,” kinnitas Laar, tõdedes, et Molotov-Ribbentropi pakt toodi just sellel protsessil esimest korda välja.
Lääneriikide soovimatus ajaloost rääkida
Kui NSVL puhul on võimalik aru saada, miks salaprotokollist rääkida ei tahetud, vaid sooviti unustada aeg, mis Saksamaa ja Venemaa olid liitlased, siis lääneriikide soovimatust ajaloost rääida on Laari sõnul raske mõista.
Ta tõi näite Katõni veretööst Poolas, millest saadi kohe teada, aga mille kohta käiv info pandi teadlikult aastakümneteks kalevi alla.
“Sellist käitumist saaks ehk kuidagi mõista sõja ajal, kuid varjamine jätkus ka pärast sõda.
Kui mitte otsest valetamist, siis hinnangu andmisest kõrvalehoidmist jätkati,” rääkis Laar. Läänel on ebameeldiv tunnistada, et ühe gangsteri vastu astudes liitus ta teise, veelgi hullemaga.
“Kui lääneriikides on olnud suur vajadus mõista Teist maailmasõda nii, et ühel pool on head ja teisel halvad, siis on meie lisatav märkus, et tegelikult see nii ei olnud, ju ebameeldiv tõde,” ütles Laar.
Olukord muutus Lääne jaoks siis, kui N Liit kokku kukkus. Vabanenud rahvaid polnud enam võimalik ignoreerida, me nõudsime endale tagasi oma kohta Euroopas ja ajaloos.
“Just uued Euroopa riigid lükkasid käima kommunismi kuritegude uurimise, millega kaasneb ka moraalse hinnangu andmine. Selles mõttes on meie vabanemisel olnud üle-euroopaline tähendus,” rääkis Mart Laar. Ta meenutas oma esimesi katseid hakata Läänes kommunismikuritegudest laiemalt rääkima. “Ega mingit vaimustust ei tulnud, mind hoiatati, et kommunismi ei mõisteta Läänes hukka, see seostub selliste väärtustega nagu vabadus, võrdsus ja vendlus…”
Venelastele on kohtumist omaenda ajalooga vaja
Ometi hakkasid sotsialismiikke alt vabanenud Ida-Euroopa riikides tekkinud okupatsioonidemuuseumid, riiklikud uurimiskomisjonid, mis olid moodustatud juba riikide poolt, mõjutama Lääne ajalookäsitluse paradigmat.
Poola Mäluinstituut annab aastas välja üle 70 raamatu kommunismi kuritegudest. Läbimurdeks on ka ühisprojektid, mis kokku panduna avaldavad mõju, samuti monumentide ja muuseumite püstitamine. Avalikku arvamust on juba hakanud kujundama ka rohked filmid elust kommunismi ikke all.
Nii mõistis kommunismi hukka esmalt Euroopa Rahvapartei, siis võttis OSCE samasuguse resolutsiooni vastu ning seejärel terve Euroopa Parlament. Järgnes Euroopa Nõukogu uus resolutsioon, mida Moskva üritas esmalt ignoreerida ja tegi seejärel teravat kriitikat, süüdistades Euroopat ajaloo võltsimises ja Venemaa vastasuses.
Laar rõhutas, et just Venemaa ise oli kommunistliku süsteemi suurim ohver.
Ühine vaenlane, kollektiivne hirm ja infosulg
Ajaloolane Peeter Kaasik esitas õpetajatele oma uurimuse nõukogude inimese kujundamisest.
“Kommunistlikud repressioonid on tuvastatavad ja ohvrid kokkuloetavad, üldjoontes on võimalik kokku võtta ka majanduskahju, keskkonnareostust ja muud säärast. Keeruline on kindlaks teha vaimset arengupeetust, mida nõukogude võim terrori ja propagandistliku ajupesuga põhjustas. Kuuldused nõukogude inimese surmast on aga tugevasti liialdatud — pärand, mis N Liidust maha jäi, pole veel kadunud,” rääkis Kaasik.
Nõukogude inimesel ideaalis rahvustunne puudus. Algatuseks anti tõsine löök vähemusrahvuste eliidile juba 1930. aastate lõpus, järgnesid küüditamised. 1960. aastatel alustati sihikindlast tööd nõukogude inimese väljakujundamisel. Võeti kasutusele arenenud sotsialismi mõiste, jõuliselt kerkis pinnale Suure Isamaasõja temaatika ja võidupüha tähistamisega alustati alles 20 aastat pärast sõja lõppu. Müüti hakati kujundama nii, et väga raske oli eristada tõde pooltõest ja puhtakujulisest muinasjutust. Nõukogude ajakirjandus vältis rahvuste esiletoomist nii positiivses kui negatiivses mõttes. Oluline oli ühine võitlus hitlerliku röövvallutaja vastu, mis pidi ühendama nõukogude rahvast.
Ühise vaenlase otsimine, selle võimendamine ning üldise inimesi ühendava jõuõhkkonna tekitamine oli tähtis ka sõjajärgses maailmas. Laiemas plaanis oli vaenlane rahvusvaheline imperialism, kitsamas plaanis USA ja NATO. Vastukaaluks nõukogude kahepalgeline rahupropaganda ja kunstliku hirmu tekitamine näiteks tuumasõja näol.
“Mis saab inimesi paremini ühendada kui kollektiivne hirm?” küsis Kaasik, meenutades, et selle hirmu püsimiseks oli vaja tekitada ka infosulg mujal maailmas toimuva suhtes. „Propaganda võib olla õõnes, aga kui kõik muud infokandjad puuduvad, siis hakkab ta lõpuks mõjuma.”
Venestamine ja migratsioon vormisid nõukogude inimest
Hirmule lisaks pidi nõukogude inimest kujundama pidev venestamine ja kunstlik migratsioon. 1970. aastad tõid salajase direktiivi vene keele õpetamise parandamisest, mille lõppeesmärk oli asjaajamise täielik üleminek vene keelele.
Loomuliku iibe ja vangilaagritest vabanenute arvel eestlaste arv küll kasvas, kuid nende protsentuaalne osakaal ühiskonnas langes massiliselt. Kui 1945 aastal oli eestlasi 97 protsenti elanikkonnast, siis 1989. aastaks oli see näitaja langenud 61-le.
“Kõige kiiremini loodeti nõukogude inimest vormida sisemigratsiooni baasil. Tooraine ja tööjõud toodi sisse, toodang viidi välja. See absurd polnud vaid Eesti probleem, see algas N Liidus juba 1920. aastate lõpul ja oma oma osa oli ka massiküüditamisel. Seoses ümberasustamisega hakkas tekkima nõukogude inimene, kelle traditsioonid olid läbi lõigatud,” selgitas Kaasik.
Nõukogude identiteedi juurde käis Kaasiku kinnitusel ka rahvusajaloo õpetuse kadumine ja ajalooõpetuses oli põhirõhk Venemaa ajalool.
“ENSV-s oli ajalooõpetusest üle poole nõukogude ajalugu, Eesti ajalugu õpetati kuni 1980. aastate lõpuni alla 10 protsendi 1. sept. 1974 nuriseti NLiidu haridusministeeriumi ringkirjas, et liiga palju pööratakse tähelepanu liiduvabariikide kaugemale ajaloole ja liiga vähe ühisele ajaloole. Liiduvabariikide ajaloole võis edaspidi tunde eraldada emakeele või rahvuskirjanduse arvelt. Moraalitreadvus pidi aitama eristada õiget valest, pooldama pidi NLKP seisukohti, need edasikaebamisele ei kuulunud.”
Kaasiku sõnul jõudis Nõukogude Liit enne pankrotti minna, kui ajaloomälu lõplikult kustus.
Tundlike ajalooteemade õpetamisest Sloveenia koolides rääkis Sloveenia Õpetajate Assotsiatsiooni president Andreja Valic. Ta andis ülevaate Sloveenia kolmest okupatsioonist läbi oma vanavanemate elulugude.
iii
JAANIKA KRESSA
