Fotodel on kujutatud avatud ja selge silmavaatega inimesi nende igapäevaste toimetuste juures: külateel, kodus, kala püüdmas, kasvuhoones. Nende nägudelt vaatavad vastu mitmesugused emotsioonid: pühendumus, mõtlikkus, rõõm või väsimus.
Arvo Iho fotod on tehtud erinevatest piirkondadest, näiteks Raja külast, Vasknarvast, Kallastelt, Kolkjast, Mustveest ja mujaltki. Olulisel kohal on fotod pühakodadest, mis on Peipsi ääres elavate venelaste elus väga tähtsad, samuti on pildistatud ikoone, mida leidub nii pühakodades kui kodudes. Piltidele on jäädvustunud sündmuste pidulikkus, näiteks küünlad aasta tähtsaimast pühast, mis on vanausulistel ületõusmispüha, samuti 92-aastane eeslaulja, liturgiatel toimuv ja kogudusevanemad.
Kultuuri ja piirkonna eripära
Arvo Iho on oma fotode välja toonud piirkonna ja kultuurigrupi eripärad. On jälgitud töötube, toidulauda, inimeste eluruume, küla tervikuna, eriti aga pühakodasid ja kalalkäiku. On tähele pandud ka uue aja märke, mujalt üle võetud traditsioone, riietust ja tegevust. Leidub ka kauneid loodusfotosid.
Näitust vaadates saab taustaks kuulata ülestõusmispüha liturgiat Troitse Sergeievo munkade esituses.
Eestis elab praegu umbes 5000 vanausulist, kes on suuresti suutnud säilitada oma kultuuri ja kombed. Praegu elab vanausulisi kaheksas Peipsiäärses külas ja kahes linnas.
Vene vanausulisi, kes oma kodumaal võimule ei allunud, piinati, hukati, küüditati Siberisse. Paljud vanausulised põgenesid Eestisse, peamiselt Peipsi äärde. Siin on nad elanud juba 300 aastat.
Probleemid samad, mis mujalgi
Viimasel ajal on vanausulistelgi tekkinud probleemid: tööpuudus, elatustaseme langus, vargused. Varem olid need tundmatud, sest vanausulised on väga töökad, puhtad ja ausad inimesed. Sisemaal on nad tuntud ehitajad ja puusepad. Peipsiäärsed venelased elavad pikkades ridakülades. Eestlastega kõrvuti elamine on mõjutanud vanausuliste elustiili ja mõnevõrra ka arhitektuuri. Enamik vanausulisi valdab eesti keelt, kuid segaabielusid on siiski vähe. Vanausulistel on säilinud ka seitsmesaja aasta tagune noodikirjaeelne ühehäälne laulutraditsioon.
Kui juba käik Eesti Rahva Muuseumi ette võtta, leiab sealt muudki huvitavat. Saab vaadata näitust Tartu Plastmasstoodete Katsetehases 1980. aastatel valmistatud kilekottidest. Nõukogude ajal ei olnud kilekott mitte ainult tarbeese, vaid ka elatustaseme näitaja ja ideoloogiline vahend. Ilusat kilekotti võis tollal lugeda ka luksusesemeks.
Avastamisrõõmu jätkub näitusel igaühele. Vaadata saab väga erinevaid kilekotte: nii nn ?punaseid? kui ka lustlike lastepäraste piltidega. Tähelepanu köitis näiteks kunagise laste lemmiku Leopoldi ehk kõike suurema sõbra pildiga kott. Ei puudu ka hoiatava sõnumiga, samuti varjatult rahvuslike motiividega kilekotid. Üksikud kilekotid on pärit ka 1970. aastatest ning näha on ka välismaiseid, mis tol ajal eriti popid ja defitsiitsed olid.
Muuseumis saab praegu vaadata ka Anu Uudelti käsitsi varrastel kootud kodutekstiile, mis on valminud Tartu Rahvaülikooli käsitöökursusel.
EVA KLAAS
