“Vaid 2. juuli õhtul oli rahvast hõredamalt, aga siis vaatas rahvas kodus telekast tantsupeo ülekannet,” ütles lavastuse produtsent Tiina Tegelmann.
Ja kui toosama 2. juuli välja arvata, olid “Tagahoovis” etenduste õhtud ka vihmavabad. Mis on tänavuse suve esimese poole ilmu arvestades päris ime kohe. Ju oli siis taevaisalegi meeltmööda see, et Palamuse trupp kodukandi klassiku Oskar Lutsu loomingu rahva ette tõi. Tõsi, üsna jumalavallatul viisil: on ju Lutsu algtekstki üsna krehvtine, aga Adlas oli dramatiseeringu ja lavastusega veel vürtsi juurde andnud.
“No selles lavastuses tuli igasuguseid asju teha. Aga kui Adlas ülteb, et pead, siis unustad n-ö oma hea nime ja isamaa ? ja teedki!” ütles Tatjana Nikolajevna kostilist Bra?nikovi kehastanud Aaro Tralla.
Tõepoolest: see lavastus nõudis paljudelt näitlejatelt teatud kompleksivabadust ja piiride ületamist. Ja võib-olla ka oma tavaelus täidetava rolli unustamist. Näiteks õpetajaid tegi lavastuses kaasa õige mitu (Sirje Kiis, Merli Jallakas ja Kalle Jürgens Palamuse Gümnaasiumist, Jaanus Järs Luua Metsanduskoolist ja Urmas Mikko Jõgeva Gümnaasiumist) ja kui nad oleksid teatrit tehes eelkõige oma soliidse pedagoogiimago säilitamisele mõelnud, oleks see olnud arvatavasti hoopis teine lavastus. Ajalooõpetaja Kalle Jürgens oli üks selle hooaja häid “leide”: tema kaht väikest, aga värvikat karakterrolli (nurgaadvokaat Vint ja majaomanik Säinas) vaadates tuli mõte, et Palamuse justkui tõmbab näitlejavõimetega inimesi ligi. Teine leid oli muidugi Maria Sergejevna Pragit kehastanud jõgevlanna Helgi Herman, aga tema pole tegelikult mingi uustulnuk, vaid lihtsalt vahepeal teatritegemisest pikalt puhanud kogenud tegija.
Tubli oli tegelikult kogu trupp: kelle rolli kohta sobib väljend “tuntud headuses”, kelle rolli kohta “oma võimete kohaselt”. Erilist kiitust väärisid allakirjutanu meelest tükis kaasa teinud lapsnäitlejad. Ja neljajalgne näitleja, Dunkat mänginud taksikoer Emiir. Viimast võis algul küll täielik identiteedikriis tabada, sest tükis oli tema omanikuks maalermeister Trei, ent samal ajal viibisid mänguplatsil ka tema pärisperenaised Sirje ja Kristen Kiis. Katsu siis oma neljajalgse aruga taibata, kelle juures sa viibima pead! Aga vähemasti viimaseks etenduseks oli Emiir-Dunka rolli nii sisse elanud, et lisaks truult Trei kõrval püsimiselt suutis ta ka kunstipäraselt kaasa uluda, kui Trei ja teised Villa Hortensia elanikud laulu jorutasid. Kui palju vorsti Emiiri näitlejameisterlikkuse lihvimiseks kulus, teab ainult Treid kehastanud Ivar Vinkmann…
Hüüdnime Silk-Leib kandvat spekulant Menuskit kehastanud Jaanus Järsil ei olnud hõlpu etenduste vaheaegadelgi: tema pidas puhvetit, kust saigi osta silku, leiba, hapukurki ja igasuguseid jooke, Troinoi ja denaturaat kaasa arvatud.
“Tänapäeva publik on nii “kultuurseks” läinud, et Troinoid ja denaturaati ei õnnestunud kellelegi pähe määrida, isegi ilma rahata mitte: kuigi minu kaupmehehing lausa piinles, lasksime väärt kraami hinda üha allapoole, kuni see olematuks kahanes,” ütles Jaanus Järs.
Tema sõnul olnud kuue etenduse publiku hulgas eestlaste kõrval ka rootslasi, soomlasi, sakslasi ja venelasi. Näiteseltskonnas tegi aga paaril etendusel kaasa külalisesinejaid Tartu Tiigi Seltsimaja näitetrupist: nemadki mängisid sel suvel Lutsu “Tagahoovi” ka samuti Adlase lavastatuna.
Möödunud nädalavahetusel käis Palamuse “Tagahoovi”-trupp hooaja lõpureisil Saaremaal. Küllap seal peeti järgmise hooaja plaanegi.
RIINA MÄGI
