Huumori juured on Eesti talupojakultuuris

Eesti maakeskkond ja talupojalik mõttelaad on hälliks mitmetele püsiväärtustele: põllumajandusele, haridusele, spordile aga ka huumorile. Maainimene loob ja pakub huumorit ja vajab seda ise elujõu saamiseks ning pingete maandamiseks.


Eesti rahva naljad on tuntud oma mahlasuse ja teravmeelsuse poolest. Mõni neist meenutab ehk koguni telesaateid „Ärapanija” või „Tujurikkuja”. Eesti ühe produktiivsema näitekirjaniku Hugo Raudsepa komöödiate „Mikumärdi”, „Vedelvorst” tegevus toimub ennekõike taludes.

Olev Antoni näidendites kajastub kolhoosihuumor, tihti ka naer läbi pisarate. Mõlema kirjamehe juured on Jõgeva vallas Vaimastvere kandis. Nii Hugo Raudsepa kui ka Olev Antoni komöödiaid on lavale toonud mõnedki Jõgevamaa harrastustrupid, näiteks Sadala Külade Teater.

Üheksakümnendate aastate keskpaigas korraldas huumorikonkursi ajalehe Vooremaa toimetus. Žüriid juhtis Priit Aimla. Konkursil osalejatest said ka maakonnalehe naljalugude autorid.

Üle kolmekümne aasta püsinud ja usutavasti veel kaua kestva Oskar Lutsu huumoripreemia häll on Palamuse. Viimasel ajal on preemia koosnenud ennekõike annetustest, mida saab teha ka tänavu, et vastne laureaat Urmas Lennuk priskes summas naljaauhinna saaks.

Oskar Lutsu huumoripreemia on pälvinud ka Eesti huumori ja satiiri suurkuju Eino Baskin. Tema nimi on Eesti naljasõpradel alati meeles ja nii ka jääb. Kuigi viimasel ajal tegi muret kultuuriministeerium otsus jätta Eino Baskini loodud Vana-Baskini teater rahastamata.

Etenduste repertuaari üle võib vaielda, nagu öeldakse, maitse asi. Vana-Baskini teater on olnud üks truppe, mis oma muhedamaid ja teravamaid lugusid mänginud paljudes maakonnakeskuste, alevite kultuurimajades ning külade rahamajades. Nii on inimestele professionaalselt tehtud nali lausa koju kätte toodud.

Homme, 3. märtsil on Riigikogu valimiste päev. Loodetavasti läkitakse parlamenti avara silmaringi ja vastutustundlikud inimesed, kellel ei puudu ka huumorimeel, mis pingelises  poliitikutöös igati vajalik omadus.

JAAN LUKAS, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus