Tänavuste kursuse lõpulavastuste ? neid loodi neljas grupis ? teemaks andis õpetaja Lianne Saage-Vahur “Meie elu lood? ja neid mängiti kooliperele ette üleeile. Teema oli intrigeeriv. Ses mõttes, et oli ju huvitav näha, missuguse tüki meid ümbritsevast elust noored n-ö enda omaks tunnistavad ja lavale sätivad.
Alustati üpris filosoofiliselt. Katre Altmäe, Marjaliisa Mikiveri, Aveli Pärna, Silver Soovälja, Kristi Kikerpuu, Kadi-Liis Veimani ja Reelika Kokla lavastuses “Voodisonaat? käsitleti inimese elu hällist hauani. Mitut tüdrukut lavale kuduma pannes loodi asjakohane elulõnga-kujund. Peategelase surres katkes ka elulõng.
?Töö lavastuse kallal algas vaidlustest,? ütles Katre Altmäe. ?Meie rühm koosnes väga erinevatest inimestest ja seepärast oli meil üsna keeruline kokkuleppele saada, kuidas etteantud teemat käsitleda. Kui lavastus juba kuju võtma hakkas, käis õpetaja meie tegemisi aeg-ajalt üle vaatamas ja meile nõu andmas.?
Katre tõdes, et ühest küljest pani lavastuse loomine tegijaid tõsisemalt elu üle järele mõtlema, teisest küljest saadi aga tõhus meeskonnatöö kogemus.
Teine nähtud lavastus, milles lõid kaasa Kristi Dodjak, Kadi Liivak, Triin Hansaar, Merli Kirsimäe, Siim Pihlak, Andre Petraudze ja Liina Laumets, põhines Mats Traadi ?Harala elulugudel?. Selles rääkisid oma lugusid kunagine kolhoosi raamatupidaja, küla postiljon, vanamemm, kelle varanduse pärast sugulased kaklema läksid, oma elu mesilastele pühendanud vanapoiss ja teised.
?Arvasime, et oma teksti loomine oleks natuke libedale teele minek ja seepärast kasutasime kirjanduslikku algmaterjali,? ütles Merli Kirsimäe. Püüdsime igaühele leida tegelase, kellega tal ka midagi ühist oleks. Andre, kes traktoristi mängis, ongi meil näiteks loomu poolest tehnikamees.?
Naerust pisarateniEdasi läks asi lõbusaks. Kadi Korkmann, Anneli Nurk, Martti Mölder, Teet Tõemets ja Oskar Orupõld mängisid publikule ette neli stseeni koolielust. Esimeses kujutasid nad esimese, teises viienda, kolmandas üheksanda ja neljandas kaheteistkümnenda klassi õpilasi. Et tegelastüübid olid tabavalt leitud ja välja mängitud ning tekst sisaldas hästi toimivaid märksõnu, kulges esimese kolme pildi etendamine publiku pidevate naerupahvakute saatel.
Neljanda pildiga toodi aga sisse mõjus kontrast: üksteisega näägelnud, õpetajaga vaielnud ja tundi seganud lastest olid äkki saanud abituriendid, keda enne viimast koolitundi oli haaranud kurbus peatse lahkumineku ees, mida võimendas veelgi tõelise klassijuhataja Erika Uulandi mängutulek. Nii mõnelgi läks lavastuse lõpus silm märjaks.
?Teatud määral mõjutas lavastust tõesti see, et elame juba praegu tutipäeva hirmus: pisaratest pole siis vist pääsu,? ütles Kadi Korkmann. ?Aga et lugu üldiselt lõbus sai, tulenes kahest asjaolust: esiteks sellest, et teiste lavastused olid väga tõsised, ja teiseks sellest, et meilt poleks keegi midagi muud peale nalja ju oodanud: me olemegi selle klassi naljavennad. Ainus, mida kartsime, oli see, et äkki ajavad need naljad ainult meid endid naerma.?
?Kui esimesed naerupahvakud saalist täitsa õigel ajal tulid, läks see pinge maha,? lisas Anneli Nurk.
Nora ja Hollywood
Neljas lavastus, milles tegid kaasa Jaana Nahk, Elerin Sõmer, Marge Kont, Teele Teppan, Kadri Viik ja Andra Valk, oli jälle surmtõsine ning viis vaataja vaheldumisi psühhiaatriakliinikusse ja selle patsientide haiglaeelsesse ellu ehk siis haiglasse sattumise põhjuste juurde. Omapäraseim ja praeguse staarikultuse taustal ehk aktuaalseim oli lugu Norast, kes uskus, et ta on mänginud terves hulgas Hollywoodi filmides ning ei väsinud neid filme vaatamast ega teistele näitamast.
Seda, et teatriõpetuse tunnid olid huvitavad ja kasulikud, kinnitasid kõik küsitletud.
?Tänu neile tundidele on esinemisjulgust juurde tulnud,? ütles Katre Altmäe. ?Tavaliste koolitundide vahel oli pealegi päris tore hoopis teistmoodi ülesandeid täita ja mängida.?
?Kümnendas klassis aitasid teatriõpetuse tunnid üksteisega kiiresti tuttavaks saada,? meenutas Kadi Korkmann.
?Mõnedest kompleksidest sain ka lahti: varem oli ikka mure, et kui ma midagi laval teen, ega ma siis loll välja ei paista,? lisas Anneli Nurk.
Selliseid lugusid leidsid siis Jõgeva Gümnaasiumi humanitaarklassi abituriendid meid ümbritsevast elust. Õigupoolest ei teeks kellelegi meist paha aeg-ajalt järele mõelda, missugune on see meie lugu, mida maailmale jutustama või milles osalema me oleme tulnud. Muidu võime lõpetada nagu Nora, kes end tagajärjetult Hollywoodi filmidest otsis.
RIINA MÄGI
