Aastavahetus on sobiv aeg möödunule tagasi vaatamiseks ja mõtlemiseks ning eesootava prognoosimiseks. Keskendun sellega seonduvatele teemadele ennekõike Eestis ja Soomes töötava psühhiaatri vaatevinklist. Erinevate diagnoosidega patsiente ravides olen ühiskonnaelu murelikumat poolt tajunud rohkem kui helgemat. Sel põhjusel on minu seiskohad karmimad ja kriitilisemad kui mõnelgi teisel arvajal.
Loodan, et kriitilisest realismist, mille suurim esindaja on Eestis kirjanik Anton Hansen Tammsaare, lähtuv ühiskonnakäsitlus aitab meil tugevamini jalad maapeal hoida ja tunnistada probleeme, mille eiramisel võivad olla rasked ja ka ettearvamatud tagajärjed.
Olen alati huviga jälginud Eesti Vabariigi presidendi kõnesid ja esinemisi. Meeles on Lennart Meri vaimuaristokraatlikud teravused, Arnold Rüütli tasakaalukas talupojatarkus ja Toomas Hendrik Ilvese mõtteavaldused, mis olid ehk liigselt väliseestlaslikud, kuid omad põnevad nüansid ja pipraterad ei puudunud ka nendes. Tänase presidendi Kersti Kaljulaidi intervjuud teleajakirjanik Priit Kuusele võiks nimetada hooliva riigiema jutuks oma rahvale. Ehk oli jõulude künnisel sellist hingekosutavat ja rahustavat juttu ka vaja.
Arvamused Eesti ühiskonnaelu olemasolust on aga erinevad. Presidendi kõnele reageeris kiiresti Tartu Ülikooli emeriitprofessor Ülo Vooglaid, keda oma õpinguaastatest Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas mäletan kui sotsioloogialabori erudeeritud ja järjekindlat juhendajat. Tuntud teadlane ei nõustu presidendi arvamusega, et Eesti ühiskonnas puuduvad lõhed. Vooglaid toob välja lõhed maa ja linna vahel, lõhed jõukuse alusel. Veel märgib ta, et lõhestumine ei ole tingimata vastandumine, vaid ennekõike eraldatus, kontaktide ja kokkukuulumise puudumine.
Lõhestavad erinevad hirmud
Mina märkan lõhesid läbi igapäevase arstitöö. Enamus patsientidest Eestis ja Soomes põevad paanika- ja ärevushäireid, erinevaid liiki depressioone. Neid tervisehäireid põhjustavad sageli raskused igapäevase toimetulekuga, hirm kaotada töökoht ja püsiv sissetulek, mis sageli viib ka perekondade lagunemiseni. Me võime seda mitte tunnistada ja teha näo, et ohtusid pole, kuid tegelikult lõhestavad inimesi ka poliitilised hirmud, näiteks sisserände temaatika. Küllap leidub neid, kes suhtuvad migratsiooni tolerantselt või taunivalt põhjusel, et on end sidunud erakondadega, kus vastavad vaated väljakujunenud.
Sallivust võidakse välja näidata ka põhjusel, et seda ootavad kõrged ülemused Brüsselis. Mitmete kartused on aga tingitud hirmust, et massimigratsiooniga võivad Eestisse jõuda võõrast usu- ja kultuurikeskkonnast pärit kurikaelad, kes ohustavad maa põliselanike elu ja tervist, eriti naiste ja laste osas.
Psühhiaatritöö põhjal tean, et sisserändaja võib kergesti kaotada psüühilise kontrolli oma käitumise üle, näiteks siis, kui talle ei anta elamisluba.
Lõhede täielik eemaldamine ja üleüldine võrdsus pole võimalik ja jääbki unistuseks. Riikides, mille ideoloogiaks on või on olnud kommunism, on seda eksperimenteeritud – tulemuseks aga absurdsus ja tragöödiad. Küll saab aruka ja järjepideva töö tulemusena lõhesid leevendada, pidades dialooge, suurendades toetusi abivajajatele, luues majanduslikke garantiisid vähekindlustatutele, hoides rändepoliitika kontrolli all.
Sajandeid on vaieldud selle üle, kas Eesti kuulub Põhja- või Baltimaade sekka. Vabariigi president Kersti Kaljulaid on veendunud, et Eesti on Põhjamaa ja ütles selle välja ka aastalõpu intervjuus.
On ka teistsuguseid arvamusi. Juba 18. sajandil tegutsenud rahvavalgustaja, literaat, esimese eestikeelse perioodilise väljaande „Lühhike Õppetus“ üks väljaandjaid August Wilhelm Huppel nimetas Eestit Baltimaaks. Läti ja Leeduga ühendavad Eestit isesevumine (1918–1920) ja taasisesvumine eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul ka üheksakümnendate algul. Suursündmuseks oli ühine Balti kett, mille läbi viimisesse suhtus paljude väliriikde haritlaskond positiivse imestusega. Klassikaliste Põhjamaade rahvastega, rootslaste, norralastega ja soomlastega pole sellist ühekuuluvuse sünergiat tekkinud.
Kas ainult Jõulutunnel?
On räägitud Eesti ja Soome sillast, kahest keelest kui lähedasest sugulaskeelest. Lähenemist on otsinud mõlema maa kultuuriinimesed ja riigitegelased erinevatest aegadest (Friedebert Tuglas, Aino Kallas, Gustav Suits, Konstantin Päts, Urho Kaleva Kekkonen, Eeva Niinivaara, Lennart Meri, Jaak Jõerüüt, Imbi Paju jt). Soome poliitik Erki Tuomioja kirjutas raamatu Jaan Tõnnissonist, kelle 150. sünniaastapäeva hiljuti Tartus pidulikult tähistati.
Üldkokkuvõttes jääb soomlaste suhtumine eestlastesse eriti tänapäeval siiski pragmaatiliseks, meie kaasmaalasi nähakse inimestena, kes töö väiksema palga eest ära teevad. Vahel on töökohustused seotud ka „orjastavate lepingutega”.
Mõneti võib küsimuse üle, kas Eesti liigitada Baltimaaks või Põhjamaaks, jäädagi vaidlema. Kas saab aga kuuluda rikaste klubisse kui oma jõukuselt veel sinna ei küündi. Mitmete valdkondade töötajate (arstid, õpetajad jne) palgad on Soomes märksa kõrgemad kui Eestis. Näiteks Soome arstil on võimalik saada üle 4000 eurost pensioni. Sotsiaaltoetused võimaldavad töövõimetutel ja töötutel, kehalisi ja kroonilisi haigusi põdejatel üsna normaalset ära elamist.
Püüdkem ennekõike majandus- ja sotsiaalsfääris senisest kaugemale jõuda ja siis hakakem määratlema oma inimgeograafilist asukohta. Juba kaheksateist aastat on jõulupühadel kogutud annetusi telesaates „Jõulutunnel“. Seekord olid annetuste saajateks haruldasi geenihaigusi põdevad lapsed ja noored. Kindlasti arenes selles valdkonnas inimeste silmaring. Pean lugu inimestest, kes annetasid. Annetuskõne tegin minagi.
Paraku jääb rippuma küsimus, kus on riigirahad, mida vajaks Eesti meditsiin raskemate ja kergemate haiguste raviks? Selle küsimuse tõstatasid ka „Jõulutunneli“ saatejuhid ja mitmed intervjueeritavad, patsiendide lähedased.
Mõeldes taas Jõgevale
Pöördelistel aegadel nagu aastavahetused liiguvad mõtted ka Jõgevale, kus sain esimesed töökogemused psühhiaatria- ja narkoloogiakabineti rajaja ja juhatajana, samuti tunnustuse, aga ka pettumused, mis olid õpetlikuks karastuseks edasiselt töötamisel ja edasijõudmisel.
Jõgeval, mis nüüdseks saanud suure Jõgeva valla keskuseks. Sellele paigale on läbi aegade vaimset jumet andnud isiksused. Oma tööaastatest mäletan tänase Jõgeva haiglahoone ülesehitajat peaarst Peeter Otti, laulvale revolutsioonile pani aluse Alo Mattiisseni ja Jüri Leesmendi ühislooming.
Tänase Jõgevamaa karstmaatilisemate inimestena nimetaksin doktor Peep Põdderit, kes suutnud tulemuslikult töös hoida maakonnahaigla ja jäi kindlaks oma arstiseisukohtades taasiseseisva Eesti ühe silmapaistvama looja, esimese peaministri Egdar Savisaare tervisliku seisundi suhtes, mis aitas säästa teda kohtumõistmistmisest. Samuti väärivad märkimist sotsiaalvaldkonda hästi tundev ühiskonnategelane Mai Treial, vanemaealiste seltsielu eestvedaja ja koorilaulu edendajat Heino Ilves, kiiruisutamise treener Väino Treiman, mitmekülgselt andekas Aivar Kokk. Küllap võiks seda rida jätkata.
- aastal tähistakse 100 aasta möödumist paljudest Vabadussõja telgsündmustest, nagu Paju lahing, Võnnu lahing jne. Selles kontekstis kutsun üles austama Eestile vabaduse toonud esivanemaid, olema vaimselt ja füüsiliselt tugevad ning püüdma saada vabaks rumalusest, ärapanemisest, hoolimatusest enda ja kaasinimeste suhtes, liikluskultuuritusest, liialdamisest alkoholiga, perevägivallast ja mitmetest teistest pahedest.
Meeles tasub pidada antiikset tarkust „Terves kehas Terve vaim”. Ise hakkasin aastavahetusel basseinis ujumas käima ja jätkan traditsiooni ka uuel aastal. Sest „Hullumeelses maailmas peab” vastu vaid igas mõttes karastatud inimene, kes tegeleb nii enda vaimse kui ka füüsilise tervisega.
JAAN OLARI, psühhiaater ja psühhoterapeut
