Ajal, mil talve selgroog rahvatarkuse järgi murduma pidi, polnud meil tänavu murda midagi. Ja kui „Fred Jüssi. Olemise ilu“ näärikuul ekraanidele jõudis, oli kinokülastajail põhjust ohata, et näe, alles meil oli neli aastaaega, nüüd oktoobrist siiani hilissügis.
Lund ei tulnud hingedeajaks, jõuludeks ega aastavahetuseks. Kui mõnikord hommikuti mingi härmatiselaadne kiht maad kattiski, siis sulas see imekähku. Kahjuks ei mäleta, kes Maalehe ilmatarkadest seda suve lõpul kuulutas, aga kahjuks oli ennustajal õigus: loodus võttis sügisel ja talvel tagasi suve suhtelise rahu ja leebuse. Tormid alustasid oktoobris ja kordasid etteasteid vähemalt korra kuus. Ja selgus, et ka selle nähtusega on võimalik mingil määral harjuda: telefon laadima, pangetäis vett varuks ja nii edasi. Ja ehk kurdame mõnel selgemal ja kargemal talvel novembripimeduse üle vähem, sest püsib meeles, et see võib kehvemal ajal kesta kuid.
Lume asemel tormid
Rotiaasta algus rõõmustas päikselise ilmaga ja juba oli näha, et muutugu kliima pealegi kuidas iganes, päike hakkab ikka pärast kolmekuningat järjest kõrgemalt käima. Tihasedki tõstsid seepeale lootusrikkalt ja kõlavalt häält. Aialindude loendusel arvati neid ja teisi pisisulelisi seekord mullusest ja tunamullusest vähem kokku, aga loodetavasti oli põhjus pigem selles, et pehme ilma tõttu oli neile avalikke sööklaid tunduvalt vähem välja pandud ja linnurahvas püsis isemajandamisel rohkem omaette.
Esimene paksem valge kiht, mida lumeks nimetada võis, tuli Saadjärve kandis maha jaanuari viimastel päevadel. Lapsed ei maganud seda võimalust maha, kõik vahendid, millega libedamalt liikuda sai, toodi kohe platsi.
Veebruari on meil üldiselt kombeks nukraks nimetada, aga eks sõltu ju seegi vaatenurgast ja võrdlusmomendist. Küünlapäev oli, tõsi küll, vihmane, aga pisut näitas end ka päike. Vanarahva tarkus, mille järgi kanad sel päeval juba räästa alt juua saavad ja lumi heinakõrte ümber päikest kartma hakkab, tekitas vaid elevust, sest räästad tilkusid veebruaris üsna sageli 24/7!
Nii sõbrapäevaks kui ka vabariigi aastapäevaks saime kevade tuleku märgina kingiks tubli annuse päikesepaistet.
Lindude elurütm ei saa ilmaga arvestada, neil käib kõik rangelt kalendri järgi. Sestap korraldasid hakid aegsasti pesakohtade jagamise teemal konverentse, sest mõistmatud inimeseloomad olid vahepeal nende vanu kortereid kinni naelutanud.
Riigi sünnipäeva järel avanes aga ühel hommikul aknast vaatepilt, mida igatseti rohkem näha paari kuu eest! Oligi lumi, ja mitte vähe. Kerge peataolek tõrjujate leeris kuulus muidugi asja juurde ja autoomanikud said mõnel pool oma hanges manööverdamise oskusi värskendada.
Nii mõnigi kilemaja ütles vesise koorma all, et aitab nüüd küll, ja vajus ohates kokku. Lapsed muidugi rõõmustasid lumerohkuse üle südamest ja volüümikaid valgeid memmesid kerkis murdu! Põnnid, kes möödunud talvest seda karget imet veel ei mäletanudki, sumpasid kilgates kõhuni hanges. Kingitus igatahes seegi!
„Jõudsime ikka lume välja hädaldada, nüüd muidugi pisut palju,“ nentis üks naerusuine vanaisa, kui hommikul garaaži ukseni jõuda püüdis.
Lumest saab plusskraadide juures teatavasti vesi. Seda kogunes nii palju, et jõed üle kallaste tõusid. Need, kes näiteks talv läbi Emajõe-äärsel Jänese matkarajal kõndimas käisid, olid sula järel sunnitud paari kilomeetri pärast otsa linna poole tagasi pöörama, sest selle tulva vastu ei aidanud kummikudki.
Ongi käes!
Märtsi esimestel päevadel võttis musträstas viisi üles, lohutades vahtramahla jahtijaid, kel saak kesine, sest kord külmetas, kord sulatas, ja puu ei osanud enam seisukohta võtta, kuidas oma mahla liigutada. Umbes samal ajal hakkas kevademärkide teemal trillerdama ka lõoke. Hanedeta ei saa muidugi läbi ükski orasepõld, aga kas need linnud üldse kusagil kaugemal käisid, on kaheldav. Ka toonekurgi on kohatud ja metsvint teatab aeg-ajalt otsusest oma metsast mitte tikkugi lubada.
Kes teda kuulab, on jälle iseküsimus. Meie huumorisoonega klimatoloog Ain Kallis nentiski kevadtalvel, et polnud mõttetumat tegu kui rändlindude sügisene lõunamaareis.
Kevad on käes. Loodame, et leebe ja päikseline.
KAIE NÕLVAK
