Oktoobri lõpus 67. sünnipäeva tähistanud maletaja Hugo Päären noppis selgi aastal Eesti veteranide malemeistri tiitli. Mees hoiab oma mälu värskena malet mängides, füüsist treenib aga suvel ujudes ja rattaga sõites ning talvel suusatades.
Oktoobris peetud Eesti veteranide maleturniiril ei olnud Hugole vastast. “Ma võitsin ka eelmisel aastal sama võistluse,” märkis maletaja. Tema sõnul olid vanusekategooriad sel aastal väga imelikud. Veteranid olid jaotatud rühmadesse 35–50-aastased ja 50 -aastased ning vanemad. “Kui ma vanemas rühmas võitsin, siis sain võidu ka nooremate kategoorias,” rääkis maletaja. “Sain kaks diplomit, medalit ja rahalist auhinda.” Eesti spordiveteranide arvestuses on 35-aastane juba veteran.
Hugo leiab, et selles eas inimene on ju veel noor, mõistlik oleks piir seada näiteks 45 aastale. “Males on veteran tegelikult alles 60-aastane,” nentis ta. Pääreni sõnul ta malemängu enam kuigi aktiivselt ei treeni. Ta hoiab vormi sellega, et vaatab läbi meistrite suurpartiid. “Varem sai avanguid ja kirjandust uuritud pea iga päev,” meenutas Hugo.
Malehuvi tekkis tal juba 1959. aasta kevadel. “Õppisin siis 6. klassis ja asusin Kaarel Hermlini juures mängima, mõned sõbrad ja vend olid juba ees.”
Enne seda tegeles malemeister jalgpalliga. “Näiteks 1959. aastal mängisin noortevõistlusel Jõgeva eest Tallinna vastu,” meenutas ta. Kaotati küll 3:0, ent sellest hoolimata kiideti Noorte Hääles Hugo Pääreni oskuslikku mängu. Kui Eesti jalgpallil täitus 2009. aastal sada aastat, küsiti, miks Päären jalgpalli juurde ei jäänud. “Ma olen liiga lühike,
Sportlik entusiasm
Hugo rääkis, et pöörab vanemas eas rohkem tähelepanu füüsilisele treeningule — kehaline vorm peab olema hea. Kui paus sisse tuleb, on see kiire alla käima. Malet saab aga n-ö vana rasva pealt mängida. Reaktsioonikiirus küll langeb, kuid oskused ja senine meistritase ei kao kuhugi.
“Ma ei viitsi enam ühistranspordiga liikuda,” tunnistas Hugo. Maletaja on juba varasest koolipõlvest spordiga tegelenud, rattasõit on üks lemmikuid. Möödunud suvega väntas spordisõber maha üle
Talvel tegeleb Hugo Päären suusatamisega. “Eelmisel talvel läbisin
Talvel tuleb veemõnusid nautida Kuremaa ujulas, suvel aga vändata rattaga Aidu järve äärde. “Sel hooajal püstitasin rekordi: tänavu sai viimati järves ujumas käidud 21. septembril,” teatas Hugo uhkustundega. Mehe sõnul oli siis vesi parasjagu külm. Tema arvates ei saanud seda päris ujumiseks nimetada, pigem oli see suplemine, kümme meetrit ühes suunas ja teist sama palju tagasi.
Hääbuv kirimale
Hugo on mänginud ka kirimalet. Tal on sel alal ette näidata rahvusvahelise meistri tiitel 1988. aastast. 2002. aastast pärineb rahvusvaheline diplom. Avas sinise sametise karbi ning näitas medalit.
Hugo sõnul ei tea tema kümne aasta tagusest saavutusest keegi, ehk vaid mõni maletaja. Hugo diplomil on selgitus nii inglise, vene, prantsuse kui hispaania keeles ja sealt võib välja lugeda, nagu antaks selle saajale erinevad tiitlid. Hugo mõtles ja arvas, et ilmselt oleks kõige õigem “tugev rahvusvaheline meister”.
“Kirimale lõpetasin siis, kui arvutid tulid,” selgitas ta. Malemeistril jäi ainult pool punkti kirimale suurmeistri tiitlist puudu. Kuid masinate võistlus ei pakkunud enam mängunaudingut ega põnevust.
Hugo sõnutsi on kirimale varjusurma jäänud. Pidevalt tulevad välja uued mängud ja programmid. Inimene on muutunud masinate heitluse passiivseks kohtunikuks. Maletaja tunnistab, et temalgi on maleprogramm, millelt on seni nii-öelda pähe saanud. Masina võitmine ei olegi tema sõnul peamine, tähtis on arendav mõttetegevus. Kuid lahinguelamus vastasega kaob ära. “Loobusin mängimast 2004. või 2005. aastal,” ütles ta.
Kirimale algusaegadel tuli ise tööd teha. Üks malematš kestis neli-viis aastat. Hugo praktika jooksul on juhtunud selline seik, et mees alustas mängu nõukogude ajal ja lõpetas juba Eesti Vabariigis, sest käigu peale kulus paar nädalat.
Kohtumine Karpoviga
“See oli 1966. aastal, kui me liidu noortega Stockholmi sõitsime, rongiga läbi Varssavi ja Berliini,” meenutas Päären. Sel ajal oli tulevane meister Karpov 15-aastane. Juba toona oli näha, et poiss on andekas. “Tegime mõned kergemad partiid rongis,” jutustas Hugo. “Tema võitis juba siis,” ei häbene kohalik maletaja suurmeistrile alla jäämist. Karpov mängis siis neljandal laual.
Hugo näitas endast fotosid nii noorena ja kui vanemana. “Noorteklassis mängimise ajast on mul ka medalid: 8. klassis 3. koht, 9. klassis 1. koht ja 10. klassis 2. koht,” meenutas meister uhkusega, lisades, et ka kabes sai ta esimese järgu.
Kui maletaja pärast sõjaväge teeninduskombinaadis spordimetoodikuna töötas, sattus ta rajooni meistrivõistlustele. “Neil oli paaritu arv võistlejaid, otsustasin siis kaasa teha, võistlesin ja sain 6. koha,” kirjeldas Hugo. Malemeistri normi täitis ta 1974. aastal. “Sain ENSV meistersportlase tiitli, tunnustuseks aga Nõukogude Liidu teenetemärgi.”
Märki pole malemeister rinnas kandnud, aga selle pole ka kirjas, mille eest on see saadud. “Äkki olen hoopis poksija,” naljatles Hugo. Praegu mängib malemeister Rapla klubi all, kuid tulevikus võiks Tartusse üle minna. See on kodule lähemal.
Hugo tõdes, et tänapäeva noorte seas hakkab malemäng hääbuma. Tallinnas ja Ida-Virumaal on veel mängijaid, aga igasuguseid muid huvialasid tuleb juurde. “Tegelikult on praegused noored ka füüsiliselt nõrgemad, mitmed ei täida näiteks sõjaväes kehaliste katsete norme ära,” nentis meister, aga arvas, et jõuab ise veel praegu sõjaväelase normi kangil lõuga tõmmata.
i
MARGE TASUR
