(Algus 10. mai Vooremaas)
Jõgevamaa meediamaastikule on iseäranis oluline fakt, et ajavahemikul 1976-1995 töötas Alter rajoonilehe Punalipp ja maakonnalehe Vooremaa peatoimetajana.
Hugo Alteri kirjutatud soovituskirjaga läks Laasik Puurmani keskkooli lõpetanud noore inimesena Tartu ülikooli ajakirjandust õppima. “Kusagil peab see paber veel alles olema. Koos teiste minu jaoks ülitähtsate paberitega. Kummaline, et ma ei pööranud sellele siis üldse tähelepanu. Saaremaa velotuuri ajal tuli teema siiski Hugoga jutuks.”
“Enne, kui mina ringiga Jõgevale tagasi jõudsin, lahkus ta meie hulgast jäädavalt. Ja sellest oli kahju. Nii mõnigi kord oleks tahtnud tema käest paljusid asju küsida.”
Alterist kui spordimehest rääkides väärib märkimist, et 1947-1953 oli ta Viljandimaa meister vehklemises nii epees kui espadronis. Alter töötas ka vehklemistreenerina, kelleks õppis seminaridel Tallinnas ja Minskis. Jõgevamaal juhtis ta jalgrattaspordisektsiooni. Ta asus korraldama rajoonilehe karikavõistlusi maadluses noortele. Punalipu peatoimetajana oli Alter esimeseks tööandjaks ka tänasele spordiloolasele ja paljude spordiraamatute autorile Tiit Läänele.
Kui ajaleht uue nime sai
Hugo Alter oli Jõgevamaa ajalehe peatoimetajaks laulva revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumise ajal. “Üleminekuperioodil juhtis Alter komisjoni, mille tulemusena sai Vooremaast ajaleht maavalitsuse haldusalas. Suured on tema teened ka selles, et maakonnaleht kauni ja koduselt kõlava nime sai,” lausus taasiseseisvunud Eesti esimene Jõgeva maavanem Priit Saksing. “Aeg-ajalt vestlesime ka ajakirjandusteemadel. Vahel ka vaidlesime, kuid ikka selleks, et seisukohad selgemaks ja ajaleht paremaks saaks,” lisas ta.
Ardi Kivimets peab Hugo Alteri organiseeritud üritustest üheks atraktiivsemaks Punalipu peiesid ja Vooremaa ristseid Sadukülas, kuhu ka Punalipu viimane number 1988. aastal maeti. Kui 1995. aasta kevadel sai ühele poole Hugo Alteri töö Vooremaa peatoimetajana, töötas ta mõne aja veel samas ajalehes ajakirjanikuna. Teatud aja oli ta ajakirjanikuks Põltsamaa kandi ajalehes Vali Uudised.
“Oleme Hugo Alteriga palju kokku puutunud ajakirjanike liidu koosolekutel. Väärib märkimist, et Alter tegeles entusiastlikult ajakirjandusliidu elushoidmisega ka üheksakümnendatel aastatel ja uue sajandi algulgi, kui mõnedelegi ajaleheomanikele see organisatsioon vastumeelne oli,” rääkis ajakirjandusõppejõud Sulev Uus. Ajakirjanike Liidu tegevjuht ja selle teabelehe toimetaja sai Hugo Alterist 1996 aastal. 1997 ilmus tema sulest seda organistasiooni tutvustav raamat. 2001 valis Eesti Ajakirjanike Liit Hugo Alteri oma auliimeks. 1986 pälvis Hugo Alter teenelise ajakirjaniku aunimetuse ning 1968 ja 1983 Eesti NSV Ajakirjanike Liidu preemiad.
Veidrused väärtusteks
Nagu iga normaalne inimene, polnud ka Hugo Alter vaba nõrkustest. Mõnigi kord oskas ta need aga nii endale kui ka kaasinimestele kasuks pöörata. “Tuttavaid, sõpru ja koolivendi oli tal palju. Nende nimed oskas ta pahatihti segi ajada ja vahel isegi ühte nime kolmel või neljal korral erinevat moodi öelda,” teadis rääkida Ardi Kivimets.
“Filoloogilist talenti oli vanajumal Hugole mõõdukalt jaganud, aga puudulikku võõrkeeleoskust kompenseeris Hugo entusiasm. Ta sai kõigi võõramaalastega oma jutud käte-jalgade, sisendusjõulise hääle ja väljendusrikka näo vahendusel aetud. Ühel Soome külalistele korraldatud vastuvõtul olnud laual meil tollal nii popid vutimunad. Kui üks põhjanaaber muna pihku võttis ja küsis, mis see on, vastas Hugo pikemalt mõtlemata: “vutimunanen”. Ja kõik said aru,” meenutas Riina Mägi.
Riinale tuleb Hugoga seoses tuleb alatasa meelde üks oma elu kurvemaid päevi, mil ta saatis viimsele teele oma isa. “Seisin Rakvere linnakalmistul isa värske haua ääres, millele matuselised parasjagu pärgi ja lilli sättisid, kui äkki nägin, kuidas surnuaia väravast tuiskas sisse Hugo ning hakkas oma iseloomulikul tõtakal sammul meie poole astuma, tõmmates, nagu tavaliselt, siuhti! sõrmedega läbi juuste. Taipasin kohe, et ta on jälle kellaajad sassi ajanud (seda tuli tal alatasa ette!) ja pidin äärepealt naerma hakkama — sest see kõik oli nii üdini hugolik, aga kui haud lilledega kaunistatud sai, pidas Hugo maha vägeva kõne: ühe eesti isa kiituseks, kes on üles kasvatanud tubli tütre. See läks hinge mulle, aga veel rohkem mu emale. Kas tänapäeva asisel ajal leidub veel ülemust, kes millegi sellisega hakkama saaks,” küsis Riina.
Puhkpillimängijate ja meeskoorilauljate edurivis
Ardi Kivimetsal on meeles, et aeg-ajalt vilistas Hugo Alter toimetuses mitmesuguseid viisikesi. Küllap polnud see lihtsalt ajaviide või meelelahutus, vaid tulnud pühendunud tegevusest muusikaelus. Hugo Alteri side puhkpillimuusikaga algas Viljandi II keskkooli puhkpilliorkestrist, kus ta ka dirigeerimist õppis. Hugo on olnud õpilasorkestrite dirigent nii Kuressaares kui ka Jõgeval. Mõnikordki harjutasid puhkpillimuusikahuvilised kooliõpilased Hugo Alteri juhendamisel ka ajalehetoimetuse ruumides. Jõgeva Linna Puhkpilliorkestris mängis Hugo Alter 1976-1998 ja ta oli lühikest aega ka selle dirigent. Samuti oli Alter Vabariikliku Orkestrijuhtide Puhkpilliorkestri asutajaliige
“Puutusin väga asjaliku mehe Hugo Alteriga põhjalikumalt kokku 1976. aastal, kui asutasime meeskoori Mehis. Hugost sai selle koori laulja (bass) ja ka juhatuse liige. Mäletan, et sünnipäevaks kinkis koorilaulja Voldemar Mõtte Hugole puust sulepea ja soovis edu koori kroonika kirjutamisel. Hugo alustas selle tööga, mis paratamatult jäi pooleli tema lahkumisega maisest elust,” rääkis meeskoori vanem Heino Ilves.
Raamatu Jõgeva Linnaorkestri kaugematest ja lähematest aegadest jõudis Hugo Alter siiski valmis saada, selle trükist tulekut ta kahjuks ise ei näinud. Teenekas ajakirjandus- ja kultuuritegelane suri Tallinnas 14. jaanuaril 2003.
Ajakirjanik Ester Spriit kirjutas sel puhul luuletuse, kus muu hulgas on read: “Ise jääb ta kindlalt ajalukku kui ajakirjanduse vaal.” Nüüdseks on saatus tahtnud, et Ester Spriidist ja Hugo Alterist on saanud hauanaabrid Metsakalmistul. Hugo Alteri kahest tütrest (vanem töötab kooliõpetajana) on ametilt isale kõige lähemale jõudnud noorem tütar Sirje Kivisaar, kes töötab Eesti Rahvusringhäälingus Raadio IV tegevtoimetajana.
Isa 85. sünniaastapäeva künnisel lausus ta: “Isa oli mulle väga kallis. Ta oli maailma parim isa. Ta oli igas asja kõige, kõige, kõige.”
i
JAAN LUKAS
