Kui aasta tagasi orkaan Katrina Ameerikas laastamistööd tegi, siis elati kaasa inimestele, kes kaotasid lähedased ja oma kodud. Katastroof oli kohutav, sest 80% linnast oli vee all ja 1500 inimest hukkus. Kuid koos inimestega elas ka ligikaudu 250 tuhat lemmiklooma. Filmis räägitigi selles, mis neist loomadest sai ja kuidas paljud vabatahtlikud olid tulnud loomi päästma. Ette rutates võib öelda, et päästeti 15 tuhat looma. See on küll murdosa koguarvust, kuid töö oli ülimalt tänuväärne.
Katastroofist oli möödunud kaks nädalat ja linn kuulutatud kinniseks tsooniks, tööle olid asunud loomade päästjad, kes kogusid kokku majadesse jäänud loomad. Inimesed olid evakueeritud, kuid vastavalt evakuatsiooniplaanile polnud lubatud lemmikloomi kaasa võtta. Nii nad sinna kummituslinna maha jäid. Janusse ja nälga. Nende ainus lootus olid päästjad, kahjuks ei jõudnud paljud neist abi oodata? Kui jõuti arusaamani, et siiski kõiki loomi ei jõuta päästa (oli oodata järgmist, Rita-nimelist orkaani), viidi neile toitu ja vett.
Süütunne mahajäetud sõbra pärast oli üks valusamaid tundeid, kuid sundolukorras polnud loomaomanikul muud teha kui sedel oma nime ja telefoninumbriga majja jätta ja loota, et päästjad nii selle kui looma leiavad.
Leitud loomad koguti kokku, digifotod pandi üles internetti ja paljud omanikud said oma lemmikud tagasi
Olin enne filmi algust päris kindel, et seda ma ei vaata ? liiga valus ja traagiline. Kuid siiski sättisin end teleka ees sisse ja ma ei kahetse, isegi hoolimata sellest, et mitu korda tulid pisarad silma. Lugu 73-aastasest hallipäisest vanahärrast Billist, kelle kass jäi majja. Kass oli talle ainuke pereliige, tema päästmise nimel riskis mees keelust hoolimata linna minna, et oma sõber ära tuua. Mis tunne võis olla, kui ust avades ja kassi kutsudes siiski tuli see õnnelik näu-näu? Bill pakkis kaasa vaid kassi maja ja loomale vajalikud asjad, oma vara jäi kõik maha?Või päästja Tanja, kes läks vaatama oma maja ja oleks tahtnud majja sissegi pääseda, kuid kuulnud naabri koera haukumist, läks hoopis koera päästma.
Lisaks lemmikloomadele näidati filmis ka kohaliku loomaia asukaid, kes olid jäänud kuidagi kurvaks ning loiuks. Põhjuseks see, et enam polnud külastajaid. Tänu sellele, et loomaed paiknes kõrgemal kohal ja töötajad tegutsesid läbimõeldult, jäid asukad küll ellu, kuid kuidas depressioonis loomi aidata? Linna valvavad sõdurid kutsuti loomaaeda jalutama ja tõepoolest ? loomad elavnesid ja tundsid end palju paremini.
Hävis ka okeanaarium ja delfiinid pääsesid vabadusse, kuid saastatud vesi ja ohtlik laevatee oleksid neile saatuslikuks saanud. Ka need loomad päästeti viidi tagasi harjumuspärastesse tingimustesse.
Traagilises ja valusas filmis valitses õnneks positiivne alatoon. Kõik näidatud traagilised episoodid lõppesid õnnelikult. Katuselt alla toodud luukerekõhn koer kosus ja sai omaniku tagasi, peaaegu surmasuus ja raskelt vigastatud koer paranes. Eelkõige oli see lugu päästmisest ja ülimast hoolimisest. Meie oludega seda kõike võrrelda ei saa, sest elame õnneks piirkonnas, kus sellise mõõduga katastroofe ilmselt ette ei tule.
Ikka ja jälle kordus filmis sõna vastutus. Vastutus oma lemmikute ja kaaslaste eest. Loom, kes elab koos inimesega, sõltub täielikult oma peremehest. Kohustus hoolitseda tuleneb armastusest ja teadmisest, et lemmikloom on pere liige.
Viimasel ajal on meie üldsust vapustanud ajakirjanduses ilmunud lood väärkoheldud lemmikloomadest. Loendamatud kodutud koerad ja kassid, sügiseks tänavale heidetud lemmikud, autorataste all hukkunud väikesed loomad. Meie hästiedenenud majandus ja ühiskond tervikuna on mõnes osas väga maha jäänud. Kasvõi suhtumistes ja eetikas. Kui inimsuhted on devalveerunud, miski pole enam väärtuslik peale asjade ja raha, siis ei saa loota, et meie suhtumine lemmikloomadesse paraneb. Kass või koer ei ole siiski asi, mööblitükk või meelelahutuse osa. Ta on elusolend, kes tunneb, kuuleb ja näeb. Ja uskuge mind, saab inimestest palju rohkem aru, kui me aimata oskame.
Niisugune tõsine film siis, tõsisel teemal ja mõtlemapanev? ja ikka ja jälle tuleb mul maanteel sõites oma auto kinni pidada, sest mõni kass on autorataste all oma otsa leidnud ja kasside taevasse läinud. Kui temast veel midagi teepervele tõmmata annab, siis teen seda, kasvõi austusest väikese looma vastu, kes kindlasti oli kellegi oma, kellegi hea sõber ja kaaslane.
TIINA SÄÄLIK