Paljud Eesti üldhooldusteenust pakkuvad asutused on nüüdseks avaldanud oma 1. jaanuarist 2020 kehtiva hakkavad kohatasud. Enamasti on need tänavu kehtinud hindadest ikka sadakond eurot või rohkemgi suuremad. Nii tuleb järgmisel aastal Põltsamaa Kodus maksta hoolduskoha eest 920 eurot kuus. Tänavu teises kvartalis oli keskmine vanaduspension ligi 485 eurot.
Hooldekodu mõiste ja olemus on viimase 20 aasta jooksul muutunud. Nõukogudeaegsed hooldeasutused on minevik ja eaka inimese hooldekodusse paigutamine pole enam hoolimatute sugulaste sünonüümiks. Samas on seal küsitav kohatasu paljudele omastele siiski üle jõu käivaks koormaks ja nii pelgavad vanurid teha pereliikmetele ettepanekut neid hooldeasutusse paigutada.
„Ise ma enam treppidest käimisega väga hakkama ei saa, seega läheksin meelsasti hooldekodusse. Ega ma seal elamist ei karda, tean, et seal sellised head tingimused. Aga minu pensionist kohamaksuks ei piisa, seega peaksid lapsed minu eest seda tasuma. Aga tütre pere elab palgapäevast palgapäevani, ei taha mina seda koormat talle peale panna,“ on Põltsamaal elav ligi 90-aastane naine tuleviku suhtes murelik.
Naine tunnistab, et hooldekodu pole tema jaoks enam see kole koht, kuhu aastaid tagasi vanureid virelema paigutati. Vastupidi. Hooldusasutustes üha laienevad teenused ja personali kasvav kvalifikatsioon tähendab eakatele, puudega või erihooldust vajavatele inimestele personaalselt hooldust, huvitegevusi, mugavat olmet ja head seltskonda. Aga küsimus on ikkagi rahas.
Hinnatõus tuleb palgasurvest
Detsembris 2015 avatud Põltsamaa Kodu tõstab teiste asutustega sarnaselt oma hindu. Lõuna-Eesti Hooldekeskus AS juhatuse liige Ülo Tuliku hinnangul on hinnatõus suures osas tingitud palgasurvest.
„Meil tuleb oma töötajaid koolitada ja samas ka konkurentsivõimelist palka maksta. Meie suurim varandus ongi meie personal, aga kuna meie läheduses töötav konkurent on riiklikul rahastusel, siis tuleb kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajate leidmiseks kõvasti pingutada,“ selgitab Tulik.
Hinnatõus on seega vältimatu, aga kas see ei tekita olukorda, kus hooldeasutuses hakkab rahapuudusel kliente nappima?
„Meie asutustes on kohad täidetud, vaid maikuus avatud Kanepi Kodus on veel vabu kohti. Arvan, et hind pole siin argumendiks, sest vajadusel saab abi saamiseks alati kohaliku omavalitsuse poole pöörduda.“
Küsimusele, et kas neid eakaid, kelle omavalitsus rahalist tuge pakub, on palju, vastab Tulik, et on tõesti. Riigilt seni lahendust ei paista.
„Kõik kolm praegu valitsuses olevat erakonda rääkisid enne valimisi vajadusest see teema riiklikul tasemel lahendada. Nüüd aga ütles peaminister mulle, et sellist raha riigil sotsiaalvaldkonda anda ei ole. Nii et oleme ikka seal, kus ennegi.“
Ülo Tulik on kindel, et pensionid Eestis hooldekodutasudele veel pikka aega järele ei jõua ja siin tulebki riigil ja omavalitsustel leida eakate muredele lahendus.
„Eakatel peab olema võimalus väärikalt vananeda. Hooldekodude omanikke peetakse ikka nendeks pahadeks, kes kõrget hinda küsivad. Kui võrrelda näiteks Soome hindu sama teenuse eest, siis need on kolm korda kõrgemad kui Eestis. Samas kvaliteedi kohalt ei pea me küll silmi maha lööma, kõik on samal tasemel kui Põhjamaades. Hindu aga meie niisugusele tasemele tõsta loomulikult ei saa.“
Tulik näeb ühe lahendusena võimalust, et hooldeasutuste meditsiiniõed võiksid olla Haigekassa rahastatud. See võtaks palgasurvet kõvasti vähemaks ja aitaks kohatasusid madalamana hoida.
Soomes hinnad on küll kõrgemad, kuid ka sealsete inimeste sissetulekud, sealhulgas ka pensionid on suuremad kui siin. Mediaanpalk on Soomes 3,5 korda kõrgem kui Eestis. Mis siis ikkagi saab, kui omastel ei ole võimalik ise eaka eest hoolt kanda ja ainsa lahendusena jääb sõelale hooldekodu? Aga kui see käib lastel ja lastelastel rahaliselt üle jõu? (Seaduse kohaselt on kohustus rahaliselt panustada tõesti ka lastelastel – toim).
Omavalitsus annab võimaluse
Praegu reguleerib ülalpidamiskohustust õiguslikult perekonnaseadus. Vastavalt PKS § 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Seega lapsed. Kui aga abivajaval isikul ei ole esimese astme alanejaid sugulasi ehk lapsi, on ülalpidamist kohustatud andma teise astme alanejad sugulased ehk lapselapsed.
On tavaline, et peredel ei jätku oma elu kõrvalt raha vanavanemate või vanemate hooldekodukoha eest tasumiseks. Sellel on aga olemas lahendus. Nimelt kui lastel, kelle käest nõutakse hooldekodu eest maksmist ja kellel on omakorda alaealised lapsed, keda on vaja ülal pidada, ei jätku raha hooldekodu eest maksmiseks, siis neil seda kohustust ei teki.
Kui hooldekodu tasu käib nii eakale kui ka tema pereliikmetele üle jõu, tuleb abi saamiseks pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. Sotsiaaltöö peaspetsialist Tiia Juhkam kinnitab, et kindlasti leitakse probleemile üheskoos lahendus.
„Omavalitsus küsib sugulastelt, kellel lasub seaduse järgselt ülalpidamiskohustus, nende sissetulekute kohta andmeid. Tahame näha ka pangaväljavõtteid, kust selgub, kas perel on laenukohustusi, liisinguid, kui suured on eluasemekulud jm. Küsime, kas peres on ülalpeetavaid, alaealisi lapsi jne. Kui eaka sugulase hooldekoduteenuse eest tasumine halvendab nende igapäevast elukvaliteeti, siis toetame pere palvet võtta eaka ülalpidamiskulud hooldeasutuses omavalitsuse kanda.“
Juhkami sõnul tegeleb ta selliste küsimustega iga päev ja probleemi korral tuleks julgelt vallavalitsuse poole pöörduda. „Iga taotluse osas teeme individuaalse otsuse. See on väga tunnetuslik küsimus nii taotleja kui ka otsustaja jaoks,“ selgitas Juhkam. „Aga abi küsida ei ole häbiasi, eriti kui see aitab mõnd eakat inimest oma vanaduspõlve väärikalt ja professionaalselt hooldatult mööda saata.“
MERIKE KASK
