Vabariigi aastapäev on möödas. Ka vastlad sai vihmakiuste maha märgitud ja nagu kiusuks, täitus järgmisel päeval maa lumega. Pikk liug lükati homsesse.
Olles ära kuulanud tugeva portsu tervitus- ja pidupäevakõnesid, saanud teada, kes on ikkagi täpsemalt need Andresed, Pearud, Talid, Tootsid, Teeled, Sipsikud ja kõik teised kirjanduskangelased, võib neis leida ühisosa. Mulle tundus, võib-olla ka viirastus, et kõigis mõtteterades kutsuti üles uudsusele ja innovatsioonile. „Tuleb elada ajast ees,“ kostus nii mõnegi tähtsa või kõrge ametikandja suust.
Olen väga seda meelt, et ajale ei saa ega tohi jalgu jääda. Seni, kui keegi ütleb, et „Ah, ma olen seda kõike juba näinud,” on aeg tõsiselt üle vaadata oma positsioon ja hinnata olukorda värske pilguga või minna mõneks ajaks puhkusele.
Uudsus on võluvits, mis aitab meil hädast välja ronida. Tuleb osata üllatuda iga päev ja püüda olla nutikas. Nutikam kui kunagi varem, nutikam kui su konkurent.
INDREK SARAPUU
