Elame juba kolmandat nädalat eriolukorras. Meie liikumisvabadus on jäänud ahtamaks, kuid parema tulemuse nimel tuleb sellega harjuda. Mida täpsemalt me kriisikomisjoni nõudmisi järgime, seda parem meile kõigile.
Väga paljud meist on pidanud olema karantiinis, tegema kaugtööd või e-õpet. Selja taha jäänud kaks nädalat on andnud kõige sellega harjumiseks esimesed väärt õppetunnid. Öeldakse, et kolmandal nädalal tekib inimesel uue olukorraga esimene harjumine, rutiin. Kui nii, siis on ees ootav nädal vähemalt selles osas veidi lihtsam.
Me võime sulgeda õppeasutusi, ärisid ja ettevõtteid, sundida inimesi koju jääma, aga riiki ennast kaugtööle panna ei saa. Sest päris mitu elulist valdkonda peab päev päeva kõrval edasi eksisteerima – valitsus, meditsiinitöötajad, korrakaitsjad, päästjad, toidumüüjad. Nemad on eriolukorras eesliinil, aga mitte ainult nemad.
Meedia seisab sinu kõrval
Siia ritta paigutub ka tegelikult ajakirjandus, meedia laiemalt. Ka ajakirjanikud teevad jätkuvalt oma igapäevast tööd. Ja mitte ainult kodus. Keerulistel aegadel ja kriisisituatsioonides on vajadus ajakirjanduse järele alati kasvanud. Kunagi täitis seda kohta ainult paberleht, tänapäeval on saanud meie lahutamatuks kaaslasteks televisioon, raadio ja veebiväljaanded.
Ajakirjandus on sellistel puhkudel olnud ka vabariigi valitsuse käepikendus ja nii on see ka praegu. Just meediaväljaanded on need, kuhu peaministri allkirjastatud kriisikomisjoni poolt vastuvõetud määrused saadetakse. Sest ajaleht on üks parimaid kanaleid, kus infot jagada. Eriline on seepärast ka maakonnalehtede roll.
Kui eriolukorra esimestel päevadel tundus paljudele toimetustele, et spordi-, kultuuri- ja muude ürituste ärajäämisel tekib raskusi leheruumi täimisega, siis tegelikult seda karta ei ole. Kui võib-olla seni meedia ongi liiga palju ruumi pühendanud eri sündmuste eelvaadetele ning tagunud sageli tühja trummi, siis nüüd pakub olukord ideaalse võimaluse pöörata suuremat tähelepanu inimesele.
Kirjutame ja tunnustame nüüd siis lehelugudes rohkem inimest, meie aja kangelast. Vahel kaalub hea sõna või positiivne artikkel üles palgakõrgenduse või teenetemärgi. See võimalus praegu meil ongi.
Seepärast tasub oma ajalehte tellida ka keerulistel aegadel, sest siis ilmub leht kindlasti ka muutunud turuolukorras, kus reklaamitulud lähenevad nullile. Kui tellid, jõuab leht vajaliku infoga alati sinuni. Praeguses olukorras on see eriti tähtis.
Olulised on väikesed asjad
Olukord meie ümber muutub kiiresti. Mitte päevade, vaid lausa tundidega. Veel eelmisel kuul vaatasime ERRis saatelõiku Eestis tegutsevast tublist Hiina ettevõtjast, kes ostis siit kastide kaupa kokku isikukaitsevahendeid ja saatis need konteineritega Hiina poole teele. Nüüd peab Eesti riik lennutama Hiina lennukeid, et tarnida sealt siia suurtes kogustes eluks vajalikke kaitsevahendeid. Kõik on justkui peapeale pöördunud.
Kriisiolukord on sundinud küsima, et kui panustame püsivalt ja stabiilselt riigi kaitsekulutustele, siis miks oleme selle kõrval jätnud unarusse iga inimese individuaalse turvalisuse. Elementaarsete isikukaitsevahendite olemasolu peaks loogiliselt olema ju üks osa üldises riigi kaitsestrateegias. Paraku tundub, et see seda ei ole.
Kui viimased tormid on näidanud, et oleme elektri, side ja kütuse kadumise korral väga haavatavad, siis veel väetimad oleme, kui on vaja ennast kaitsta koroona-taolise viiruse leviku eest. Jah, kusagil võivad kaitsevahendid olemas olla, kuid need pole meil käeulatuses. Nagu ka Eesti riigi strateegiline kütusetagavara ei pidavat asuma meie riigi territooriumil. Kõik see pakub nüüd kriisi ajal taas mõtteainet. Võib-olla peaksime kaitsekulutuste suure protsendi juures panustama ka kõige väiksemale detailile, millega oma inimest kaitsta – näomaskile. Seda ei ole palju tahta. Mida enam me tähtsustame väikeseid asju, seda paremini saame hakkama suurte kriisidega.
TIIT LÄÄNE, peatoimetaja
