Tänu sellele, et üle 50 000 inimese kevadise laupäeva ohverdasid, et Eestimaa ilust, loodusest ja kaaskodanikest mitte hoolivate järelt sodi koristada, on meie kodumaa nüüd puhtam. Vähemalt mõnda aega.
Nii aktsiooni korraldajaile kui kõigile oma ninast kaugemale nägijaile tegi südamest rõõmu see, et osalejate hulgas oli väga palju noori, kes nii musta töö teha võtsid. On liigutav, et noored inimesed mõistavad: midagi muuta saab ainult see, kes ise käed külge lööb. Ometi tunnistasid mitmed töörindel intervjueeritud telekaamerate eeski, et neil tiksub kuklas muremõte, kui kauaks meie loodus puhtaks jääb.
Meil on kombeks rääkida mitmest Eestist, jagades ühele poole jõukal järjel olijad ja teisale need, kel noores vabariigis vaev elada. Kui aga edukal ja rikkal pole niipalju oidu peas, et ta kasvõi seda mõelda suudaks, kuhu kukub kildudeks ja millist paika jääb risustama see vahuveinipokaal, mille ta pulmapeol suurustleval moel pangaservalt alla viskab, peab tegema järelduse, et peame oma väikest vabariiki veel kuidagi teisiti liigendama hakkama: ülbete ühepäevaperemeeste omaks ja neile kuuluvaks, kel kõige ümbritseva säästmiseks mõistust ja südant jagub.
Küllap on naiivne loota, et taas niikaugele saame, kus igaüks maas vedeleva paberitüki automaatselt ära koristab, mõtlemata sellele, et viskaja oli ju keegi teine. Aga paratamatu on, et kui me tõesti ei taha päris hukka minna ega omaenese kõntsa sisse uppuda, peame sagedamini ja julgemalt sekkuma. Siis, kui näeme ülekohut, kelmust, näppamist või lapse ahistamist, aga ka siis, kui märkame kedagi prahikoormaga metsa vahele sõitmas.
Et prügikoristusaktsioonist ei saaks igakevadine traditsioon, algatagem sellest kevadest uus ühisüritus — Hoiame ära alates 2008!
