Argipäeviti kell kaks pärast lõunat algavad Miko talus ratsutamistreeningud ja praegu sõidetakse enamasti nii kaua, kui valget aega jätkub. Väikesed tüdrukud, kes siin alguseaegadest peale ratsutamas käinud, on juba suureks kasvada jõudnud. Aeg-ajalt lisandub ikka ka uustulnukaid.
Talveajal on Mikol ratsutamas käijaid pererahva sõnul kahekümne ringis, suviti vähemalt kolm korda rohkem. Siis tuleb Tallinnast ja Tartustki rahvast, kes siseruumide ratsabaasidele vabas looduses ratsutamist eelistavad.
Treeneriks on pereema Margit, kes ise on ratsutamisega tegelnud viisteist aastat. Nädalavahetused mööduvad enamasti kas siis Eestimaa erinevates paikades võistlustel käies või ümbruskonnas ratsamatkadel.
Vahel tellitakse Miko talu hobuseid ka kusagile saanisõitu tegema, eriti jõulude ajal. Kaarik on olemas rohkem pulmasõitude jaoks, aga seda telliti viimati kaks aastat tagasi. Jõgeval olevat abiellumisi üldse vähe, mis siis veel suurtest pulmadest rääkida, kus pruutpaari hobukaarikuga sõidutatakse. See-eest käivad Mikol vahel ratsutamas lasteaiad ja koolid. Eriti armastavad lapsed muidugi ponisid.
Korteritest tallu
Nii Margit kui ka Urmas on varem elanud korteris. Tartusse põllumajandusülikooli tuli Margit loomakasvatust õppima Tallinna lähedalt Tabasalust, Urmas aga oli Tartu linna poiss ja õppis EPAs veterinaariat.
Kooli lõpetamise järel hakati koos hobusekasvatuseks sobivat kohta otsima. Praeguse Miko talu kasuks rääkisid mitmed asjad: jõgi on maja taga ja linn paari kilomeetri kaugusel, tallihooned olemas ning ka Tartu pole just eriti kaugel.
Pere esiklaps Brit, kes praegu on seitsmeaastane, nägi ilmavalgust juba uues kodus elades. Tema järgi arvestataksegi Miko talus elamise aega. Siis sündis Berit, kes praegu on kahe ja poole aastane, ning aasta pärast Rasmus.
Esimesel aastal muretsesid Margit ja Urmas oma tallu esmalt neli hobust, aasta lõpus oli hobuseid juba kaheksa. Nüüd kasvatatakse hobuseid juba ise, varssu on praegugi kaheksa. Arvukamaks kui praegu pererahva sõnul hobusekarja enam suurendada ei tasu. Ruumid ja aeg määravad asja ära ning muidugi ka pere ja talu vajadused.
“Koguda neid ju ei saa,” ütleb Margit naerdes küsimuse peale, kas omakasvatatud hobust pole kahju ära müüa. Nagu hobusekasvatustalus ikka, tuleb hobuseid nii osta kui ka müüa. Elamine ja ehitamine nõuavad ju oma. Samas muretsetakse ka aeg-ajalt mõni hea hobune juurde.
Hobusekasvatajad teavad, mis määrab hobuse hinna. Esimesel kohal on väljaõpe, siis tõug ja välimus. Nii tulevatki hobuse hinda arvestada kahe tuhande ja kahe miljoni krooni vahel.
Peale hobuste kasvab Miko talus praegu kümme karastatud siga. See tähendab, et soojustatud laudast on neil võimalik õue aedikusse pääseda, kus nad südatalvelgi meeleldi ringi lippavad. Sead olevat sedavõrd stressivabad, et lihagi olevat tunduvalt maitsvam kui kinnises laudas kasvanutel.
Paar hane, viis koera ja kolm kassi tunnevad ennast samuti hästi, sest ruumi on kõigil lahedalt. Hobustest ei maksa kõneldagi, nemad kõnnivad uudistades lausa inimestel järel ? ju on harjunud nende käest pidevalt midagi meelepärast saama.
Magusad kukkumised
Nagu Margit ja Urmas tunnistavad, on parim reklaam nende talule olnud just see, mis suust suhu liikunud. Nii ongi mõned tüdrukud toonud kaasa sõbrannad ja tuttavate kaudu saanud omakorda teavet jälle teised.
Ratsutamishuvilised olevat nagu igal pool mujalgi valdavalt naispere esindajad. “Poisse huvitab rohkem sõitmine ja kihutamine, hobuse puhastamine ja tema eest hoolitsemine neid ei tõmba. Me võime isegi uhked olla, et siit ka poisse läbi käinud on. Pidevate käijate hulgas on aga aasta läbi neli ja talvel kaks poissi,” räägib Margit.
Päris loomulik on seegi, et ratsutamas käijate sihid ja eesmärgid on erinevad. Huvi hobuse vastu ja tahtmine olevat aga kõige olulisemad. “Mõni võib ka kümme aastat ratsutamas käia, naudib lihtsalt loomaga koos olemist ja ei hakka võistlustele pürgimagi. Teine on jälle aastaga valmis võistlema. Mõni on juba esimese viie trenniga sõidu hästi kätte saanud,” räägib treener Margit.
Uustulnukaga vaadatakse kõigepealt hobune üle, siis proovitakse ratsutada. Algajad saavad enda käsutusse rahulikuma hobuse. Edasi läheb juba vastavalt oskustele.
See seltskond, kes aastaid pidevalt Mikol koos käinud ja võistlustel osalenud, moodustab justkui toreda pere. Margit ja Urmas teavad kõikide kodusid ja vastastikku käiakse külaski. Nii kehtivad omavahel ka mõned kirjutamata reeglid ja seadused, mida hea meelega järgitakse.
Et ratsutamise juurde käib ka oskus kukkumist vältida ja õigesti kukkuda, siis pakub see omavahel ikka kõneainet. Nii olevatki kujunenud komme, et kes kukub, see peab torti tooma. “Ise peavad arvet. No seda tordisöömist siin ikka on. Väiksematel ja algajatel käib see asi kommidega,” selgitab Miko talu pererahvas.
Tõeline huvi ei hooli vahemaast
Hobused lastakse hommikuti välja ja õhtuks jälle talli. Suvel käivad nad jões joomas ning talvelgi antakse neile jõest vett nii, et nad pidevalt juua saaksid. Selle teisipäeva lõuna ajal on tallis oma latris vaid mära Viva, kes oma kahenädalast varssa võõraste pilkude eest kiivalt varjata üritab.
“Tema laseme pärast tunniks-poolteiseks omaette välja, las varsake veel kosub ja kasvab, enne kui muu karja hulka võib minna,” räägivad Margit ja Urmas. Brit, Berit ja Rasmus kõnnivad väljas hobuste vahel ringi ja ei pelga ka ponidele selga istuda. Mõlemal tüdrukul on oma lemmikponi, Rasmus ei oska esialgu selle kohta veel midagi öelda. Brit teab kõiki kolmekümmend kaht hobust ka nimepidi.
Kui suured tüdrukud, igapäevased ratsutamas käijad, järgemööda koolist tulema hakkavad, asuvad nad kohe asja juurde. Esmalt vahetatakse riided, siis toob igaüks oma hobuse. Umbes pool tundi kulub puhastamiseks, seejärel läheb sõiduks.
Laupäeval minnakse võistlustele. See on aga juba omamoodi ettevõtmine. Seitsme hobuse jaoks tellitakse spetsiaalne auto. Miko talu tall kuulub Liivimaa ratsaspordiklubisse ja on ühtlasi selle klubi kümmekonnast tallist kõige põhjapoolsem.
Kõige kangem võistleja on olnud Miko talust Aire Olesk, kes on tulnud kahel aastal järjest Liivimaa parimaks ratsutajaks. Margit ise on võitnud kõrgemaidki tiitleid ning võistleb ka praegu vapralt kaasa. Põhituumikusse kuuluvad ka siinsed «ratsutamisveteranid», Jõgeva tüdrukud Kadri Lukats, Teivi Sälik, Erle Oja, Daisi Kranich, Annely Toming jt.
Leelo Raamat tuleb aga vähemalt kord nädalas Mikole Saarelt ? ühe bussiga Tormasse, sealt teisega edasi Jõgevale. See tuletab Margitile meelde aegu, mil ta ise kunagi Tabasalust Niitväljale trenni käis. Juba ainuüksi kohalejõudmine oli võtnud kolm tundi ja vahepeal tuli ka kümme kilomeetrit jalgsi astuda.
“Ma olin kaua aega hirmus arg, ei julgenud hobusele ligigi minna. Sõbranna vedas trenni. Ju oli huvi ikka nii suur, et ära ei tulnud, ja mu ema, kes oli noorena ratsutanud, rääkis mulle sellest ka nii palju huvitavat,” räägib Margit.
Siingi on ta näinud, kuidas tüdruk esimesed kolm kuud seisab keset platsi ja tunneb hirmu hobuse iga sammu puhul. Tahtmine on suur, aga hirm on sellest üle. Lõpuks sai sellest tüdrukust ikkagi väga hea ratsutaja.
Kui keegi peaks küsima, kas talvel ratsutades külm ei hakka, soovitab Margit ise tulla ja järele proovida. “Sõites hakkab soe, ainult sõrmeotstel ja varvastel võib külm olla. Minul aitavad selle vastu soojad kindad, jalga panen isa suured saapad ja kolm paari villaseid sokke,” ütleb ta.
VAIKE KÄOSAAR
