Johanna Rannula ja Siim Soonsein alustasid oma seiklust Lüganuse külast Ida-Virumaalt väga omapärasel moel, hobuse ja rattaga, ning tahavad jõuda kahe nädalaga Lõuna-Eestisse. Vahepeatus tehti ka Mustvee vallas Voorel.
„Olen alati tahtnud olla nagu Pipi Pikksukk, kellel oli oma hobune. Unistused tuleb teoks teha ja nii kinkisingi endale juubeliks päris oma hobuse. Loomaga kaasneb suur vastutus, seda tean ka sellest, et õde Elis tegeleb ratsaspordiga. Ise mul tahtmist spordiga tegeleda pole kunagi olnud, vaid soov oli lihtsalt koos hobusega kulgeda,“ rääkis Johanna Rannula Vooremaale.
Pool teed sai Voorel läbitud
„See on olnud selline tore pea ees tundmatus kohas vette hüppamine. Olin küll uurinud internetist seda teemat, aga ega väga hästi ikka ei teadnud küll, mis kogu see seiklus endast kujutada võib.
Eks iga ettevõtmine vajab teatud ettevalmistusi, aga lõpuks saab aimu kogu asja olemusest juba teel olles.
Koos hobusega harjutasime alguses väiksemaid ringe, mis jäid viie kilomeetri pikkuseks ja retke alustades ei olnud päris kindlad, et kui kaugele me lõpuks välja jõuame. Nüüd, kus pool teed (131 km) on läbitud, on julgem välja öelda, et jaksame küll lõpuni minna. Eesmärgiks on jõuda Siimu maakoju Visela külla Antsla kandis,“ rääkis Johanna.
Julge pealehakkamine oli juba pool võitu
Teine mõte oli seoses tema tööga. „Olen käinud kahel ekspeditsioonil Siberis seoses küüditatute teemaga. Seal olles kohtusin ja suhtlesin paljude inimestega, sain aru suhtlemise väärtusest. Tekkis tahmine endale selgeks teha, kuidas elavad meie enda inimesed Eestis. Kui sõita lihtsalt autoga, jääb palju avastamata. Hobusega reisides kulgeb teekond hoopis teisel tasandil ja näed kõike teise pilguga.
Johannes Pääsukesele ei antud oma jäädvustusretkel kaasa hobust ja kui lugeda tema päevikust, siis olla raske olnud öömaja saada. Nüüd üle saja aasta hiljem tekkis tahtmine välja selgitada, kuidas praegu inimestel läheb ja kas selle ajaga on headus kahanenud või kasvanud,“ ütles Johanna.
Seltskonnal oli plaan reisi alustada juba juulikuus, kuid uskumatult palju läks aega ettevalmistusteks.
„Kui varem pole midagi sellist ette võtnud, siis paljude asjadega ei oskagi arvestada. Kõik tuli läbi mõelda, et mitte midagi üleliigset kaasa võtta ja tähtsat maha jätta. Pool kaasas olevast kraamist sadulakottides kuulub hobusele: mineraalid, soolad, ravimid jm.
Ei olnud ju võimalik ette näha ka seda, milliseks kujuneb kogu teekond: kust on võimalik hobusele saada vett ja milliseks kujuneb ööbimine. Päris metsas olla ei oleks julgenud.
Lihtsalt uskumatult toredateks inimesteks on osutunud kõik, kellega oleme kokku puutunud. Lubatakse lahkelt oma hoovis telkida ja külalislahkus on ääretu.
Meie auks on kaetud pidulaudu ja kolm õhtut järjest oleme saanud saunas käia,“ rääkis Johanna.
„Tänu hobuse Kasperi GPS-seadmele on meie retke võimalik jälgida ja saab meie teekonnal silma peal hoida ka Facebooki lehel. Kõik on oodatud parajal kohal meiega korraks liituma. GPS-seade on laenatud minu kassi Printsess Koorevuntsi käest, kelle võtsime endale varjupaigast ja kellele sai meelerahu huvides linnas jälitusseade kaela pandud,“ ütles Siim Soonsein.
Hobuse ostmine on küll endalgi mõttes olnud, aga see on ikka suur kohustus ja ka parajalt kulukas.
„Kogu õige varustuse korral läheb see kallimaks, kui autoost. Et algus on tehtud, tahaks meie suurte plaanidega ka edasi minna. Nimelt oleks mõlema unistuseks osta endale mustlasvanker ja minna koos sõpradega reisima. Praegu aga, kui on valida, kas ratsutada või sõita jalgrattal, siis valin viimase. Ratsutamine on üsna väsitav, sest oled pikalt sundasendis,“ nentis Siim.
Väldivad suuri maanteid
Johanna lisas, et ka hobusele saamine ja seljast maha saamine on rasked. „Ilma Siimu abita oleks lausa võimatu hakkama saada. Minu hobune Kasper on ostetud siitsamast ligidalt Uhmardu külast ja mul on ikka väga vedanud. Ta on mõistlik ja rahulik loom, kes nii lihtsalt ka suurte veokite möödasõidu peale ei ehmu.
Kohe teekonna alguses proovisime liikuda mööda metsateid, kuid siis oleks teekond kujunenud ikka väga pikaks. Nüüdki väldime suuri maanteid ja kasutame rohkem kõrvalteid ja seda just enda meelerahu huvides. Et aga jõuda lõpuks soovitud kohta, ei ole suuri maanteid võimalik lõpmatuseni vältida. Kahju on sellest, et enamik autojuhte ei arvesta tee ääres kõndiva hobusega. On muidugi ka selliseid, kes võtavadki hoo maha ja mööduvad vastassuunavööndist, kuid need on pigem erandid. Ehk seetõttu ongi julgeid, kes oma hobustega teedel liiguvad, väga vähe,“ nentis ta.
Südant valutab Johanna ka maal majapidamisloomade üle.
„Kahjuks on vahepeal maal majapidamistes loomade pidamine vähemaks jäänud. Olid ju ajad, kus talus olid esindatud kõik koduloomad ja uhkuseks oli just hobune. Me oleme sellega palju väärtuslikku kaotanud, sest loomad on parimad kaaslased ja stressimaandajad. Sellegi retke käigus on peatuspaikades ja ka lausa teel olles kuuldud inimeste mälestusi ja meenutusi hobuste pidamise kohta. Rõõm on kogeda, et see aeg tundub tagasi tulevat.
Loodame, et ilmaga veab meil lõpuni välja ja teekond kulgeb sama põnevalt kui siiani. See ei jää ka kindlasti viimaseks korraks ja järgmistel aastatel tulevad ehk teised suunad, aga jätkame igal juhul,“ lubas Johanna.
ULVI TAMM
