Mustvees elav ja päeval vallas maakorraldajana töötav Reili Tooming muutub õhtul pärast tööd tordihaldjaks: tema käte vahelt tulevad tordid, koogid ja mitut sorti maiustused justkui võluväel.
Hobina on Reili torte ja kooke teinud juba kümme aastat. Tema köögist on pidutordid jõudnud nii linna sünnipäevalauale kui ka paljudele teistele soovijatele. Sellest hoolimata jääb ta kõige suhtes tagasihoidlikuks. Seda, kust kõik alguse sai, mäletab Reili hästi.
Suuri tellimusi vastu ei võta
„Esimese tordi tegin kümme aastat tagasi oma õepojale, kui ta sai kaheaastaseks. Õde arvas, et võiksin ise tordi teha. Valisime retsepti välja ja selleks sai Sacheri tort. Valmis ta sai, pooltoores seest oli, aga õde arvas, et pean ikka veel proovima. Teine oli enam-vähem, kolmas juba üsna hea. Nii hakkasingi proovima. Järgmisel aastal oli õetütre viies sünnipäev, siis tegin martsipanitordi. Kui sellele tagasi vaadata, ei kannata see mingit kriitikat,“ muigab Reili, lisades, et just laste silmasära pärast ta tegelikult seda kõike teebki.
„Õde oli see, kes ei lubanud mul alla anda ja ütles, et proovigu ma ikka edasi. Olin varem emaga vaid pisarakooki teinud ja ka siis võtsin endale lihtsamad ülesanded,“ meenutab Reili.
Koogihaldja kogemusi on mõjutanud Tassikookide kohvikus töötamine. „Pean neile ja kohviku omanikule Aljonale tänusõnad ütlema. Tema õpetused on minuga ikka kaasa tulnud. Peale selle õppisin, et masstoodangut ei hakka ma kunagi tegema,“ on Reili kindel.
Edasi hakkas vanker veerema ning nüüd küpsetabki Reili kooke esmalt perele ja sõpradele, seejärel ka teistele. Suuri tellimusi ta aga vastu ei võta. Linnarahvaski on Reili torte maitsta saanud. „Alustasin nii, et tegin oma perele, sõpradele ja tuttavatele, siis läks ring suuremaks. Teistele küpsetamine nõudis ka koduköögi registreerimist, et tegevus ikka nõuetele vastaks,“ räägib Reili.
Olgugi et siiani küsitakse, miks pole Reilil oma veebilehte, on ta kindel, et sõna hõrgutistest levib niigi ning sageli ei suuda ta inimestele eitavat vastust anda. „Olen kaheksast neljani tööl ja teen enne või seda niipalju kui jõuan,“ ütleb ta. Harv pole juhus, kui koogi küpsetamine nõuab kell viis ärkamist või hilisööni köögis kokkamist.
Samas jääb Reili lihtsatele asjadele kindlaks, olgu need siis makroonid, pulga- ja tassikoogid, tordid või muu magus. Toimetamist jagub tundideks. „Makroonidega läheb selles mõttes kaua, et need peavad enne ahju panemist umbes pool tundi matil seisma. Ligi kaks tundi koos kaunistamise ja küpsetamisega. Keerulisi torte ma ei võta, teen lihtsaid šokolaadi- ja kohupiimatorte. Tähtsamaks juubeliks või pulmaks ma samuti torte ei tee. Pigem küpsetan siiski sõpradele ja tuttavatele,“ nendib ta.
Tordi kaunistamises kõva käpp
Kodus katsetajatele annab Reili häid nippe, ka keerulisemate asjade, näiteks makroonide tegemiseks. „Makroonil peab olema „jalg“. Kui seda ei ole, on see lihtsalt mandliküpsis. Kui juhtub, et mul makroonid välja ei tule, siis annan need õele, kes need kuivatab ja ilukuplisse paneb. Kui kuidagi ikkagi välja ei tule, süüdistan ennast, et ju on viga tegijas,“ ütleb Reili. Makroonide puhul teeb ta neid lihtsalt ühel päeval mitu korda ning ei tulegi välja. „Ja kui ärkan järgmisel hommikul kell viis, tulevad need ideaalsed,“ muigab ta.
On teada tõde, et toitu süüakse esmalt ikka silmadega. Nõnda mängib suurt rolli tortide kaunistamine, mis on Reilil käpas. „Kunstiannet mul veidi ikka on, lõpetasin Mustvees kunstikooli. Loovusest ei ole puudust olnud,“ viitab Reili tunnistustele seinal. Ka koroonaajal, mil tööl käimine oli raskendatud, õppis ta oskusi juurde veebiseminarides. Nii jõudis tema repertuaari näiteks linnupiim.
„Ma ei võtnud seda siiani üldse ette, aga kriisiajal olid toredad tordikooli kursused, mille grupiga liitusin. Linnupiim on see, mis välja tuleb, pehme sefiiripadjake mitte. Olen seda muudkui proovinud, aga ikka ei tule, ilmselt tuleb mul veel vaeva näha,“ muigab ta.
Kõige rahmeldamise kõrval jätkab ta aga tagasihoidlikku joont, õpib oma vigadest ning väga kõrgelt lennata ei plaani.
„Õpin vaikselt edasi. Vaadates teiste torte, kus on peal keerulised kaunistused, siis minu piiratud aeg neid ilmselt teha ei võimalda. Aga neljale õelapsele torti tehes näen alati vaeva ja teen tordile kõike, mida nad soovivad. Nad on öelnud, et on õnnelikud, et neil selline tädi on, kes kõik soovid täidab,“ on Reili rõõmus.
„Küsitakse, millal pulmatorte tegema hakkan. Ma ei saagi öelda, et neid teha tahaksin. Kui näen, et keegi teine oskab või teab paremini, siis ma ei ole üldse kade neid soovitama. Minu eesmärk on, et inimene saaks sellise tordi, mis teda rõõmustab ja mida ta päriselt soovis. Üle võimete ma ei hüppa. Teen lihtsaid asju,“ jääb Reili tagasihoidlikuks.
Koduküpsetajale sobib toorjuustukook
Nõnda ei plaani ta ka igapäevatööd jätta. „Praegu on täpselt nii, et kui tahan, siis võtan tellimuse vastu. Kui näen, et minu oskused ja teadmised soovituni ei küüni, siis pead vaevama ei hakka“
Jaanipäeval katab Reili perele laua, täites selle iseenesestmõistetavalt hõrgutavate küpsetistega. „Igaühel on omad lemmikud, seega pean tegema eri asju,“ ütleb ta, lisades, et õelapsedki jäävad otsustamisel jänni, mida tädi neile küpsetada võiks. „Pulgakookidega pole kunagi küsimust, need kaovad imekiiresti,“ naerab Reili.
Pühade ajal soovitab Reili lauale panna lihtsa toorjuustukoogi, mida pole vaja isegi küpsetada. „Tarvis läheb küpsiseid, võid, toorjuustu, valget šokolaadi ja vahele marju. Ka kohupiimatordid on need, mis lastele peale lähevad,“ soovitab ta. Proovimata ei tasu jätta pulgakooke, neid soovitab Reili teha küpsise ja toorjuustuseguga. „Pulkadena võib kasutada paberist joogikõrsi ja kaunistada nonparellidega,“ jagab ta oma kogemusi.
Kes soovib kätt kaunistamises proovida, ent liiga palju raisata ei soovi, võib meelepärase kohupiima või muu panna tugevamasse kilekotti, lõigata nurga maha ning tordi enda silma ja käe järgi kaunistada.
„Alla ei tohi kindlasti anda. Kui esimene kord ei õnnestu, siis proovi teine kord veel. Olen ehe näide. Viskasin esialgu ikka pärast pooltoorest kooki visplid nurka ning ütlesin, et rohkem ei küpseta ja jään pisarakoogi juurde. Nüüd olen aga natuke kaugemale jõudnud,“ julgustab Reili.
Muide, ka pisarakook on kodukokkajale täitsa jõukohane. „Peal on munavalgekiht ja all muretaignapõhi. Meie panime lastena alati vahele punaseid sõstraid. Käisime õdedega vaatamas, kas pisaraid tuleb või mitte. Hapud marjad kohupiimakihil tekitavad beseekihil pisarad, aga need on õnnepisarad,“ teab Reili.
KERTTU-KADI VANAMB
