Hirmu tulevik

Äsjase pühapäeva kesklõunal mängis Tartus Barclay platsi kõrval Eesti Vabariigi kaitseväe juhataja kindralmajor Ants Laaneots oma tütretütrega. Plikatirtsul on Dnepri ääres elava vanaema suured silmad ja mõlemad mängijad olid rõõmsad. Nad olid just tulnud mänguplatsilt pargi servas ning peagi astus ligi ka tüdrukukese ema, 30-aastane Karina. Ei mingit NATOt ega invasiooni Iraagis! Ainus, kes tõi poliitika sisse, olin mina, kes ma tahtsin Kiievis ülikoolihariduse saanud Karinalt teada, kuidas vaadatakse Ukrainas arengutele Valgevenes. Kummalgi riigil oma huvid, vastas ta, mõtetes rohkem marakrati juures kui geopoliitikas.

Tuli meelde pilt aprilli algusest aastal 1973. Jalutasime akadeemik Paul Aristega altlinnast läbi Tähtvere pargi tema kodutänavale nimega Jakobsoni ja nägime Kreutzwaldi tänava nurgal ülikooli rektorit Arnold Koopi koos tütrega vulisevas lumesulamisvees purjelaevukest ujutamas. Arvatavasti oli rektor selle ise meisterdanud ning mälu järgi oli see tehtud suurest puukooretükist. Ümberringi polnud näha ei NLKPd ega tema algorganisatsiooni “riiklikus? ülikoolis, ei järgmist venestamislainet ega ülikooli vaimset allakäiku. Olid ainult isa ja tütar kevadise päikese all ning kui olime jõudnud neist mõnikümmend sammu edasi, ütles Paul Ariste täiesti siiralt, et talle see meeldib, kui isa saab lapsega askeldada ilma ametkondlike piirideta, lihtsalt, inimese kombel.

Ma ei igatse idülle ega otsi oaase. Tahaksin vaid teada, kust jookseb see piir, mille taga poliitik enam inimene ei ole. Viimased kolm kuud on võinud igaüks, kes viitsib lehti lugeda kas paberilt või arvutist, kuidas Keskerakonna, täpsemini tema esimehe, ühtlasi ka Tallinna linnapea Edgar Savisaare meelest on olukord riigis petlik ja kui mitte kohe, siis õige pea lähevad valitsemisasjad enamuskoalitsioonis päris halvaks. Niisugused jutud ei ole mõeldud üksnes oma erakonna sisse ega ka opositsioonipartneritele eraldi või koalitsioonikaaslastele koos. Nad on suunatud kogu kodanikkonnale ja õieti ka riigist välja. Suur auditoorium küll, aga nagu laseb ütelda Eduard Vilde ? ka hani tahab enam muru kui pipstükki. Asjade seisu praktiliseks parandamiseks jääb üldisest umbmäärasest hirmutamisest väheseks. Ta on algusest peale tuulde räägitud.

 Vähe sellest, hirmutatud inimene ei ole kunagi surmakartmatult vaba, kuid minu teades ei rajatud ega taastatud Eesti Vabariiki selleks, et meie kodanikkond, ennekõike aga eesti rahvas ise oleks pidevalt hirmutatud. Poliitik, kes kogu aeg hirmutab ja enda arvates õigusega, ei ole enam tavaline inimene, sest tavaline inimene tahab rahu ning kindlustunnet. Hirm, mille põhjenduseks puudub isiklik kogemus, raskesti mõistetav ja igal juhul vajab hirmutunne ületamist.

Otsad vee all

 Millega meid siis hirmutatakse? Vaikiva ajastuga ehk avalikkuse jaoks teisitimõtlemise vabaduse piiramisega. Kindlasti kinnitab vaikiva ajastu kehtestamine riigi seesmist nõrkust, ent ? kust alates me oleme nõrgemaks jäänud? Aastatel 1992 ? 1998 soovis Lennart Meri seda, et me ei kaotaks aega. Kõhklema hakkas ta umbes 1998. aasta kohal, üheks hellaks punktiks presidendi otsevalimine, nõnda valitud presidendi praktilised volitused ja Lennart Meri enda järglane. Aastatel 2001 ? 2005 oli omakorda Arnold Rüütli üheks seisukohaks see, et kiiret vastandumist Eesti riigis peab tasakaalustama ehk tormata ei tohi. Tema kõhkluste ajaks oli sügis 2005 ? sügis 2006: kandideerida või mitte ja kui, siis kuidas. Kummagi presidendi suhtes haaras diskussioon peamiselt lööksõnu, mitte tervet riiki rohujuurest mastitipuni.

 Me oleme vaikiva ajastu enesesse juba sisse lasknud (ma ei mõtle, et temast juba üleni haaratud). Tahtes teda piirata, peaksime rahulikult tegema selgeks, mis on õieti “populism? ehk odav poliitika. Hirmutamine raskete aegadega üleüldse on minu arvates odav, sest ajad on kerged ainult paradiisis. Kes vaidleb vastu ? mina ei poolda vaikivat ajastut ? , näidaku ette konkreetne tegu. Ja nimelt: kuivõrd kehtib veel  Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koostööleping, millel garant alates oktoobrist 2006 puudub. Minu arvates on ka siin pead liiva ja otsad vee all. Kas on hirmus mõteldagi?

PEETER OLESK