(järg 29. novembril ilmunule)
Pidevalt on külm. Sõrmi ja varbaid peab külmumisest hoidma, kuid minul pole vilte. Sain ehituselt klaasikastist pehmet vatitaolist paberit, millest teen kinnastele voodri. Ka saabaste põhja panen paberit, hoopis soojem hakkab. “Seerud” teevad endale lõkke üles, eks neilgi ole külm, aga koos meiega tööd teha uhkus ei luba. Meiesugune lüüakse kohe lõkke juurest minema: “Na rabotu, job…”. Lause jääb pooleli, sest ega nemadki ropendada tohi. Õhtul tuleb staršina käest mingi lapp küsida ja kinnast paigata. Paljasse kätte võib võtta küll labidavarre, kuid mitte raudkangi.
Ühel õhtul tuuakse põlevkivi ja pannakse koos lauajuppidega maa peale põlema, pealt kaetakse plekiga. Hommikul on maa selle koha pealt paarikümne sentimeetri sügavuses sula.
Vaid korra tehti nii, rohkem põlevkivi ei toodud — ei lubatud. Põletame vahel ehitamiseks ette nähtud poole meetri pikkusi laudu. Loll maa, loll töö ja loll rahvas.
Mõnel kipuvad hambad logisema, minul ei parane haavad, väiksemgi kriimustus läheb mädanema. Paljud hakkavad alla kusema.
Tänane hommik on kurjakuulutav: taevas on selge ja tähti täis. Raudkangi temperatuur pidi olema – 39. Mul on nüüd kaks paari pükse, pealmised vatipüksid, seljas puhvaika ja bušlatt. Nüüd on mul ka vildid. Poisse hoiatatakse, et nad ei laseks nägu külmal ära võtta. Niisugusel päeval ei tohi ennast hetkekski unustada, jalad peavad pidevalt liikuma. Mõnedel on külm põski ja varbaid natuke näpistanud, näkku tulevad tumedad plekid.
Mul on käed-jalad terved. Ööseks panen jalarätid külje alla kuivama, vildid on köetavas kuivatis.
Krõbedale külmale järgneb varsti kõva tuisk ja ilm läheb soojemaks. Selle ilmaga meid ehitusele ei viida. Söökla ja kasarmu vahele on veetud köis, millest kinni hoides kõnnime. Reas minnes eesmineja selga ei näe. Vahetevahel vilksatab posti otsas elektrilamp. See vist ongi purgaa.
Siin talvitunud sõdurid ütlevad, et praegu on tundras kohati kolm meetrit lund. Oleme praegu täielikult lumevangis, siit Olenjani olevat raudtee lume all, see on umbes 90 kilomeetrit. Vaid Murmanski raudtee hoitakse lahti. Istume kasarmus, ümberringi härmas seinad ja lagi. Elektrivalgel peetakse meile poliitõppusi ja õpetatakse määrustikke. Mitte ei jõua silmi lahti hoida, aga kes magama jääb, see saadetakse välja ümber kasarmu jooksma. Seersant ütleb, mitu ringi tuleb teha. Iga kord, kui aknast mööda jooksed, pead aknale koputama.
iii
PAUL TOOTS
