Kõnnime tund tunni järel, kallast pole näha. Tuul tõuseb ja paisub metsikuks tormiks — tõeline põhjamaine purgaa. Oletame, et tuul on Valge mere poolt, see tähendab piki järve. Eesminejad võtavad nüüd sellise suuna, et tuul puhub paremalt: vähemalt peaksime nii järvelt kaldale saama, kasvõi Montshe jõe suudmes.
Lõpuks hakkab tuul vaibuma, taevas selgineb. Kaugel silmapiiril tõuseb taevasse violetne rakett, hakkame astuma selles suunas.
Jõuame kasarmute juurde. Meile antakse süüa ja lubatakse magama. On reede, 7. november. Olime mütanud terve öö. Magame järgmise õhtusöögini, kaks vaba päeva on veel ees.
Majad Soomest
Paneme kokku soome maju, mille detailid tulid pakkidena Soomest Talvesõja ja Jätkusõja kahjude katteks, kontributsioonina Karjala kannase kaotamise eest Venemaale.
Kõigepealt puhastame platsi lumest, siis raiume kangide ja kirkadega maasse umbes meetri sügavuse augu. Kohale tuuakse täiesti toored ja külmunud palgid, bituumen sellise puu sisse ei imbu, vaid jääb koorikuna peale. Selleks ajaks, kui posti püsti saame, on bituumen enamasti maha pudenenud. Ühte sellisesse majja tuleb kaks korterit.
Taskuraamat “sõjasaladustega”
Kui ühel õhtul kasarmusse läheme, selgub, et seal on toimunud läbiotsimine. Leitud on taskuraamat, kus on sees suured “sõjasaladused”. Näiteks see, mis on meil seljas, mida sööme. Kahjuks on aga taskuraamat ristikukottide alt nii välja kukkunud, et keegi ei tea, kelle külje all see oli. Ühtegi nime märkmikus ei ole.
Üks poolvenelane, kelle isa eestlane, aga kes väga tahab venelane olla, on sellel päeval päevnik olnud ja pidevalt läbiotsimise juures viibinud. Ta tuleb kohe mulle seda lugu teadustama. Ütleb, et küll uuritakse välja, kelle oma märkmik on, ja see spioon saadetakse kindlasti vanglasse.
See mõjub mulle kui külm dušš, sest taskuraamat on minu oma. Nõukogude sõjaväes ei ole päeviku pidamine lubatud, eriti sõja ajal. Mõned kirjad olid gimnastjorka taskus ja mõnesid kirju, kus midagi erilist polnud, ei leitud.
Kõik läks seekord hästi, roodu politruk ja komandör seda taskuraamatut vist siiski vastuluurele ei esitanud, ilmselt hävitasid ära.
Hiljem mul siiski mingil põhjusel vastuluurega tegemist oli. Nõukogude riigis polegi tähtis, kas sa süüdi oled, vaid tähtis on, et leidub põhjus kinnipanekuks. Parem kümme süütut laagris kui üks kontra vabaduses.
PAUL TOOTS, (Järg 15. novembril ilmunud osale)
