Hirmu-aegu ehk 1950. aastatel Nõukogude Armees

Järg 10. juulil ilmunud loole 

Poe juurde tuleb Gaz AA samast suunast, kust mina tulin. Küsin, kas ta Perspektivnõini edasi sõidab. Mulle vastatakse, et ega sealt kaugemale saagi muidu kui karu seljas ratsa. Lepime kokku, et 10 rubla eest viib ta mu ära, aga tal läheb veel aega, sõidab õhtul. Olen väsinud ja saabas on hõõruma hakanud. Neid saapaid hoidsin kojuminekuks, olen neid vähe kandnud. Istun majade vahel suure kännu otsa ja söön leiba ja suhkrut. Vorstijupist jätkus vaid paariks suutäieks.

Kui auto teele asub, on juba pime. Kabiinis on tunda viinahaisu.

Perspektivnõis on perspektiivi niipalju, et kilomeetri kaugusel asula algusest on jälle mets.

Kohtume isaga üle 11 aasta. Rääkida on palju — Siberi elust, tööst ja isa tervisest. Tabu on vaid see, mida nende aastate jooksul vanglates nähtud.

Kuigi olukord Venemaal on paari viimase aasta jooksul üldiselt leebemaks muutunud, ei taju seda veel vangilaagrites. 

Koos isaga sunnismaiseks?

Hommikuks on kerge lumi maha tulnud. Läheme suurde metsa tööriistu ära tooma, sest vaigutamine on selleks aastaks lõppenud.

Õhtuks tuleb korraldus, et eile saabunud soldat peab minema komandandi juurde ennast meldima. Komandant küsis mu teenistusraamatut ja tahtis selle kohe ära võtta. Lubas lasta tegevväe arvelt maha võtta ja anda sisse passitaotluse. Ma ei andnud oma dokumenti ära. Komandant ütles, et mind on siia suunatud ja kuhugi edasi ma enam oma raudteepiletiga sõita ei saavat. Samuti ei kehti mul enam sõjaväe raudteepiletit. Igas jaamas, kui enda ostetud piletiga sõidan, on komandant ja patrull saadab mu kohe Perspektivnõisse tagasi. Lubasin mõelda ja ta andis mulle esialgu sõduriraamatu tagasi.

Õhtul käisime veel ühe teise eestlase juures juttu ajamas.

Olen väsinud sellest kõigest, und ei tule. 

Sõidan ära

Soovitav on ruttu ära sõita. Kui komandant  sõjaväeraamatu ära võtab, ei sõida enam kuhugi.

Kui kella kaheteistkümne paiku välja lähen, puistab lund nagu kotist. Hommikuks on sadu lõppenud. Käin talli juures uurimas, kas mõni regi ehk Dolgi-Mosti poole läheb. Saan kaubale, et kui lund palju juurde ei tule, võetakse mind järgmisel hommikul kaasa, tasu eest muidugi.

Järgmisel hommikul jätan isaga jumalaga. Siin Siberis me enam ei kohtu. Ja kes teab, võib-olla on see üldse viimane kohtumine.

Laudjalastega ree ees on hobusekronu. Valgehakul jõuame esimesse külasse, siit edasi on sahk tee lahti lükanud. Samal päeval Dolgi-Mosti bussile ei jõua, ööbin ühe venelase majas ja teise päeva õhtuks olen Kanskis. Mul pole sõjaväe rongipiletit, aga ühe lisarongiga saan Krasnojarskisse, kus sõidan edasi Habarovsk-Moskva rongiga.

Moskvasse jõuan paariskuupäeval ja jälle on kaks võimalust: kas ootan järgmise päevani, et sõita Moskva-Tallinn rongiga, või istun Leningradi rongile ja sõidan Bologoje ja Pihkva kaudu. Et tüdimus on suur, valin viimase variandi, et kohe sõitma saada.

Kui Leningradi rongis oli intelligentsem rahvas, siis Pihkva rongis on peamiselt kolhoosnikud.

Minul ei ole jututuju, aga naaber hakkab pärima, kuhu ma sõidan ja kus teenisin. Tema on kooliõpetaja ja sõidab Petserisse. Mina vaikin, aeg-ajalt esitan mõne küsimuse ja näitan noogutades, et ma ei maga.

i

PAUL TOOTS

blog comments powered by Disqus