Järg 3. juulil ilmunud loole
15. november. Täna veel ei sõida, pakin asju. Mul ei ole kojusõiduks sinelit, sest see varastati ammu ära. Bušlat on küll, aga see on üsna kulunud. Kodus on mul ainult uus kevad-sügismantel, muid riideid õieti polegi. Need, mis sõjaväkke tulles seljas olid, jäid Karjalasse, mina neid enam kätte ei saa.
Viisakam riie, sõidupilet ja söögiraha
Kui Meštšorkin nägi mu riietust ja teada sai, mis mu sineliga juhtus, tõi ta mulle uue bušlati. Sineliga oleks küll viisakam koju sõita, aga vähemalt on mul nüüd riie seljas, mis kodus tööriideks käib küll.
16. november. Sain sõidu- ehk söögiraha ja pileti. Rong läheb õhtul. Istume Grigorjevi ja tema naisega nende väikeses toas, joome teed ja võtame viina. Varakult lähen jaama ja ette tuleb Ašhabad-Taškent-Moskva rong. Juba tunni pärast astun Kuibõševis rongilt maha. Vagunisaatja teeb suured silmad, sest mul on pilet Moskvani. Ütlen, et lähen pruudi juurde, ja küsin pileti tagasi. Kui ma hiljem selle Moskvas esitan, peaksin saama sellega sealt edasi sõita. Vaatan ära, kuidas isa elab. Sõjaväepatrulliga ei ole nüüd soovitav kokku puutuda.
Kuibõševist väljub rong Kurgani läbi Ufa ja Tšeljabinski. Ostan pileti Kanskini. Magan öö ära, kuid ikka pole ma Uuralitest läbi. Terve päeva läbime mägesid.
Tšeljabinskis on tarvis süüa hankida. Jaamahoones on puhvaikade ja lubjaviltidega reisijad, kahtlase käitumisega vargapoisid või kotipoisid. Meil oli selline vaatepilt jaamades pärast sõda. Süüa osta ei saa.
Kurganis tuleb mul ümber istuda. Rongis kuulen tahtmatult pealt minu vastas istuvate vanemate meeste juttu. Üks räägib mingi rahva totaalsest küüditamisest, teine, kes on sellel ajal ilmselt ohvitser olnud, räägib rahuldustundega, et nii pidigi olema. Georg Orwell on raamatus „Loomade farm” emantsipeerunud sigade kärsa läbi öelnud: „Kõik loomad on võrdsed, kuid mõned loomad on võrdsemad kui teised.”
Pikal teekonnal näen igasuguseid inimesi. Ühed on uurivad ja kahtlevad, teised avalad ja jutukad.
Kaks naist räägivad siinsetest kommetest. Mida ida poole sõidad, seda konservatiivsemad ehk idamaisemad on kombed. Juba Jenisseil ei taheta, et naine nappide päevitusriietega on. Ka siin kuulub naine mehele kui omand.
Kurganis saan osta pool kilo odavaid küpsiseid, rohkem ei müüda. Küpsised pakitakse Pravdast keeratud tuutu sisse. Vagunisaatja müüb hiljem ka rongis teed, küpsiseid ja pirukaid, kuid pirukad ei ole minu jaoks, sest mul napib raha.
Pika teekonna keeruline finiš
Kanskis küsin ühel jaamatöötajalt-mammilt, kust siin süüa saab ja kuidas saab sõita Dolgi-Mosti. Vaatab mind pikalt ja räägib, et jaama lähedal on söökla, mis hommikul kell kaheksa lahti tehakse. Aga kui ma tahan Dolgi-Mosti viiva bussi peale minna, siis ma sööklasse ei jõua, sest buss läheb väga vara. Arvab ära, et olen Baltikumist — olevat selline nägu ja aktsent. Hoiatab, et siin on metsatöödel koos igasugust rahvast, hoidku ma oma asju ja raha. Aga kui asi väga tõsiseks läheb, on targem varandus ära anda, muidu tapetakse.
Mammi pakub mulle oma tööruumis suhkruga teed ja suure tüki valget leiba. Ise läheb jaamahoonesse tagasi ja soovitab mul koikusse pikali visata, lubab õigel ajal üles ajada.
Enne bussi peale minekut pakun mammile pisut raha, aga ta keeldub. Ütleb vaid, et vaadaku ma Siber ära ja mingu koju.
Buss on väike, pime ja külm. Kõik sõidavad vaikides. Järsku käib mingi raksatus. Buss peatub, sohver teeb ümber sõiduki ringi, hüüab paar „matti” ja teatab ametlikul toonil, et kodanikud reisijad võivad nüüd minna ennast tühjendama. Seda tehaksegi, ka naised kergitavad tee ääres seelikuid.
Kui bussijuht on mõne mehe abiga ratta august välja saanud, sõidame edasi.
Üks tagumise pingi reisija läheb tuikudes bussijuhi juurde ja pakub tallegi viina. Sohver võtab pudeli, joob tilgatumaks ja viskab tühja taara uksest välja. See pole siin mingi uudis. Juuakse roolis ja tänaval, kodus, tööl ja teemajas. Ja klaas juuakse alati põhjani.
Varsti peatub buss uuesti, sest põder on keset teed hinge heitnud. Nihutame meestega looma teelt veidi kõrvale.
Kui lõpuks bussist maha saan, marsin sõdurisaabaste lörtsudes mööda porist tänavat. Pole isegi tahtmist kellegi käest teed küsida.
Ees on must mets ja raiesmikud. Küsin enda ees asuvalt vanamehelt, kuspool on Perspektivnõi. Näitab sõnatult musta metsa poole. Minu pärimisele vastab, et täna sinnapoole sõidukit ei lähe ja ta ise läheb järgmise külani, kuhu on kümme kilomeetrit. Hakkame kahekesi sõnatult astuma. Varsti hakkavad paistma puumajakesed. Teekaaslane soovitab üksi mitte edasi minna, vaid jääda siia öömajale. Käin väikeses külapoes, ostan leiba ja suhkrut. Kotis on veel jupike vorsti.
(Järgneb)
i
PAUL TOOTS
