(Katkendeid teoksil olevast mälestusteraamatust)
(algus 21. juuni Vooremaas)
<font size=”2″>1952. aasta 2. oktoobri hommik ei kuuluta meile midagi head. Nähtavasti on meid petetud. Oodatud Kesk-Vene alade asemel laiuvad ainult metsad, sood ja järved. Jaamades müüvad vene mutid veerandliitristes pudelites olevat piima. Kurat teab, mis looma piim see on. Meie nendes jaamades ei peatu. Ka vilksatavad jaamaplatvormidel mööda mutikesed, kes müüvad tükkhaaval koorega keedetud kartuleid. Vist on reisirong ka tulemas. Mis maa see küll on?
Siin jaamadest läbi sõites näen esimest korda puutelgedega vankrit. Muidu olin kuulnud vaid isa jutustustest, et vanasti sõideti puutelgedega vankritega. See on kõik siin suure Leningradi lähistel.
Iga sõidutunniga muutuvad metsad üha kollasemaks. Loogiline, sest sõidame ju põhja suunas. Ei tea esialgu, kummale poole Valget merd suundume. Jaamade nimed ei ütle midagi, asulaid pole olnud.
Esimene peatus tuleb õhtul. See on Petrozavodsk, Karjala-Soome pealinn, Soome ajal Petroskoi. Eemalt paistab kunagine Soome Äänisjärv ehk venelaste Onega. Minu lellepoja jutu järgi olid siin reas vangilaagrid, ka tema oli ühes neist.
Veel ühe öö vaevleme vagunis. Kui keegi magajaist end selili pressib, siis ei saa enam liigutadagi — jääd sellestki kohast ilma. Relsside vahekohad põrutavad nii ära, et tunnen, nagu oleks sisikond segamini ja neerud lahti. Burzhuika kütab õhtul vaguni kuumaks, aga kui keegi öösel uksel asjal käib, jahtub kogu ruum maha. Lisaks ängistab meid teadmine, et elu saab olema külmal maal.
Lõpuks sihtpunkt teada
Meid saatvatelt seersantidelt saame alles nüüd teada, et sõidame Koola poolsaarele lennuväe tööpatti. See on põhja pool Hibiini mägesid Montšegorskist üle Imandra järve Montše-tundrule.
Imandra järve pindala on 880 km2, Hibiinide kõrgus 900-1000 meetrit ja rohkemgi. Mägede vahelised kitsad orud on täitunud jääga, kevadel on siin vahutavad jõed.
3. oktoobri õhtuks jõuame Kemi linna. Siin on hilissügis. Puud on lehitud, kõik on hämar ja pilves, on sadanud lund.
Laupäeva, 4. oktoobri hommikul jõuame Valge mere äärde Kandalaksha linna. Linna nimi on tulnud venekeelsest sõnast kandalõ, mis tähendab ahelaid. Neidsamu, mis kettidega sunnitööliste jalgade külge neediti ja millele veel raske pomm lisati, et sunnitööline ära joosta ei jaksaks. Siia on toodud sunnitöölisi nii enne kui pärast oktoobrirevolutsiooni, nii et ka praegu pole kandalite kandjatest puudu.
Meie tee läheb aga edasi põhja suunas. Madalad pilverünkad tormavad meile Barentsi merelt vastu — esimene tutvus karmi Jäämere hingusega. Nüüd jääb meist paremale Valge meri. Selles on ilus segametsadega Solovetsi saar, kus on Solovki klooster. Seal aga asus ja asub võib-olla praegugi GPU või NKVD surmalaager.
“Põrgu eeskojas”
“Siit on kolm sammukest põrgusse,” nagu ütles Tolstoi. Meid ootab polaaröö ja talviti 50-60 kraadi külma.
Norra piir jääb siit paarisaja kilomeetri kaugusele, nii Nikel kui Pemenga on mõlemad piiriäärsed linnad. Igatseme, et suudaksime siit surmaorust Norra põgeneda.
Milles seisneb selle riigi võimsus ja jõud, kas tõesti vaid ahelate kõlinas? Kas selle partei jõud väljendub laagrites? Kahjuks on see nii.
Proua Vooremaa Voldi külast ütles kord: “Kingsepa poeg ja maalripoiss lõid sabad kokku ja pöörasid maailma pahupidi.” Need olid Stalin ja Hitler.
Mõnetunnise peatuse järel sõidame edasi, nüüd juba elektriveduri järel. Oleme Koola poolsaarel. Lõuna paiku hakkavad paistma lumised Hibiinid. Näen elus esimest korda tõelisi mägesid, sõidame nende vahelt läbi. Ilm on selge ja kuskilt mägede tagant paistab päike, see muudab ka tuju paremaks.
Olenja jaamas haagitakse viis viimast vagunit meie ešelonist lahti — meremehed ongi jõudnud oma lubatud “Odessasse”. Nemad lähevad edasi Murmanskisse, meie suundume aga raudteeharule, mis viib mägede poole.
Peagi oleme kohal: voinskaja tšast 62108, nähtavasti lennuväli. Laiub tundra. On mõni kraad külma, kuid lund on vaid mägedes.
Seersant räägib meile, et meie asukoht on mägede ees kõrgel platool — Montšetundrul. Õhk olevat kõrguse tõttu hõre ja see olevat meie tervisele eriti kasulik — vere hemoglobiinihulk suureneb. Igatahes ootab meid talvitumine siin Koolal mitu kuud kestvas polaaröös.
Lennukiga kulub Leningradist siiajõudmiseks vaid neli tundi, maanteid ei ole.
Kalalinn Murmansk
Koola lahe ääres on 200 000 elanikuga Murmanski linn. Kaubasadam, kalasadam, hotellid. Külmutuslaevad, traalid, ujuvbaasid. Kogu kalatoodangust Venemaal annab Murmansk viiendiku. Sadam on siin hea — tänu Golfi hoovusele, mida ka karm polaartalv ohjeldada ei suuda.
Murmansk on Arktika värav, iga päev saabub siinsesse sadamasse laevu igast ilmakaarest. Veoseks siit on Hibiinide rikkus apatiit. Veetakse välja ka metsa. Siit asuvad teele paljud ekspeditsioonid, siin asub Okeanograafia Teadusliku Uurimise Instituut.
(Järgneb)
Paul Toots
