Järg 13. märtsil ilmunud osale
Kail ootavad meid suured veoautod, algab sõit teedeta stepis, otse läbi suslikuaukude. Istepink hüppab järjest tagumiku alt ära, sest ratas sattus auku.
Jõuame Kineli. See asula või linn asub Kuibõševist idas. Jõuame nõgisesse raudtee sõlmjaama. Öö veedame mingisuguses muldonnis, kus olevat varem olnud Saksa sõjavangid. Joogiks on vesi, mis tuleb kaevudesse koos naftaga, veel on isegi mustad naftatükid sees. Veevärgivesi pole parem. Harjumatu on pidev vagunite kolin. Ronge koostatakse nii, et vagunid lükatakse “sortirovkas” allamäge ja suunatakse pöörmetel õige koosseisu juurde. Nüüd jookseb vagun eelmisele suure kolinaga otsa. Üle kõige selle karjutakse valjuhääldist mingeid juhiseid. Siit jaamast läheb raudtee kolme suunda: läbi Penza ja Rjazani Moskva peale, teine lõunasse Taškenti ja kolmas itta, Ufaa ja Tšeljabinski suunas. See on Siberi-tee, seal kuskil on laagris ka mu isa.
Kohe järgmisel hommikul algab suure lennuväe kütuselao ehitus.
Linn, mida polnud kaardil
Kui Nõukogude Liit lõpuks lagunes, sain teada, milliseid kaitseehitisi on rajatud siiakanti.
Saraatovi lähistel on keset steppi kinnine linn, mille nimi on Svetlõi ja mida pole ühelgi kaardil. Keset linna on kullatud Lenini kuju. Siin on sügaval maa all stepis peidus 200 tuumapeadega raketti, mis on välja sihitud Lääne linnadele.
Kaevame jälle auke ja ehitame okastraataeda ümber ehitustandri. Siia tulevad kümne meetri kõrgused kütusehoidlad reaktiivlennukitele. Siin lähedal, Võsokie Gorõs, olevat sõjaväe lennuväli.
Siin on kahekordne siniseks värvitud maja, mille ümber on istutatud mõned puud. Selle uksest käivad sisse ja välja lennuväe eraldusmärkidega ohvitserid. Ka väike kütusehoidla oli siin enne olemas.
Meie tööfrondi vastas on raudtee õlitsisternide pesula. Päevast päeva pestakse seal kuuma auru ja veega tsisternvaguneid. Õlisel pesuveel lastakse voolata vanasse jõesängi, mis on mõlemast otsast suletud. Sinna on tekkinud terve õlijärv.
Maantee on aga kaetud “stepiasfaldiga”. Praegu on see kate
Kasarmuist linna pool on sõjatehas, kus valmistatakse salajasi tooteid, milleks kasutatakse korgipuu koort. Laoplatsil on suured virnad koorelatakaid, nagu küttepuu riidad.
Tehas ise puhub aga igale poole laiali imepeent roosat korgitolmu, nii et maapind on roosa.
Linn või küla?
Kinel on linn nagu küla. Ei mingit tänavasillutist. Majad on madalad ja puust, pisikestel akendel sinised raamid. On ka paarikorruselisi tellisehitisi.
Kõrge Stalinetsi traktor veab suurel metallkelgul meile ehitusele ferme. Samas on eeslil kotid seljas või vanker koormaga järel. Kevadel ja sügisel on tänavatel poriloigud, kus ukerdavad pardid. Suure vankri ette on rakendatud lehm, kellel udar väike nagu kitsel. Loom veab endale stepist talveheina. Tolmusel tänaval kõnnib pulmarongkäik: ees tõmbab karmoškamees lõõtsa, tema järel tuleb pruutpaar ja nende järel pulmalised. See on Kineli linnaidüll.
29. september 1953. Täna on minul tähtpäev, möödub aasta kodumaalt lahkumisest. Kui jään edasi samasse väeossa, vabanen kahe aasta pärast.
Oktoobri lõpus saan kätte mulle Kaasanisse tulnud kirjad. Peeter Irs kurdab oma kirjas, et tal pole oma rühmas sõpru ja elu kurb.
4. detsember 1953. Täna on torm ja tuiskab natuke. Maa on külmunud, lund on vähe. Täna surus tuul ühel valmis keevitatud reservuaaril külje sisse. Oli tükk tegemist ja surm silmaga näha. Tuul murdis
Saan Peeter Irsilt kirja, millle ta 22. novembril posti on pannud. Selgub, et ta on saadetud üsna meie väeosa lähedale, Uus-Kuibõševi. Sinna saadeti mehed, kellel ülemustega kuigi head suhted ei olnud, ja nende hulka kuulus ka Peeter, kes leitnanti ekslikult jalaga oli löönud.
On rahul, et ülemused on uues kohas tunduvalt paremad. Kavatseb külla tulla, sest vahemaa on ainult paarkümmend kilomeetrit.
Tagasi Kinderisse
Kui lõunalt tagasi tulen, saan korralduse asjad pakkida. Tulevat minna tagasi Kaasani lähedale Kinderisse, kus olevat midagi vaja ära teha või lõpetada. Kell viis astume rongi ja sõidame Sõzrani, kuid seal peame terve päeva teist rongi ootama ja nii kulub ikka kaks päeva nagu laevaga sõiteski.
Meie ülesandeks on ehitada osa okastraataeda ja veehoidla katus. Minu jagu hakkab külmunud maasse postiauke kaevama. Õhtul teeme järgmiseks päevaks uute postiaukude kohale tule. Paneme sütt puuhalgudega segi, peale plekitahvel. Hommikuks on nii palju sulanud, et saab kaevama hakata. Natuke tuleb siiski ka kangiga kaasa aidata.
Ilmad lähevad väga külmaks, ikka 30 kraadi alla nulli. Mitmel päikesepaistelisel päeval, kui selgest taevast tuleb alla jäänõelu, on päikese vastasküljel taevas vikerkaar. Ühel päeval oli ümber päikese suur valge rõngas ja sellest ülevalt alla post läbi.
18. detsember 1953. Sajab ja tuiskab, me ei saa enam kasarmust välja töölegi.
Hirm Siberisse saatmise ees
iii
PAUL TOOTS
iii
Järgneb
