Järg 30. jaanuaril ilmunud osale
30. juuni. Hommikul anti mulle ja veel kahele eestlasele käsk asjad kokku panna — meid viiakse Värtsilässe. Öeldi, et hakkame õppima, kes seersandiks, kes muuks. Seersandiks ma ei taha, politrukiks ma ei hakka! Aga on selge, et ega käsu vastu saa.
Palgikoorma otsas jõuame õhtuks Värtsilässe.
Piiri lähedalt minema
3. juuli 1953. Hüvasti, Karjala ja vaba Soome piir! Lõuna paiku sõidame Värtsiläst rongiga Sortovalo poole, sealt aga saadetavat meid Juskozero-Leningradi rongi.
Kui staršina mind Kilpivaarast ära saatis, vaatas ta mulle imeliku näoga otsa ja ütles, et mulle on parem, kui siit pärapõrgust minema saan. Kui tagasi tulen, on pagunid peal. Tema minevat sügisel ära koju ja mina jäävat siia staršinaks.
Enne Sortovalosse jõudmist seisame Peeter Irsiga vagunis lahtise akna all ja vaatame mööda kihutavat Karjala loodust. Mitmel pool on inimesi, kes mööduvat rongi vaatavad. Äkki põrkab meie kahe vahele vastu allalastud akna raami näo kõrgusele poolik telliskivi. See kukub väljapoole, jättes aknaraami sügava jälje. Palju poleks puudunud, kui ühel meist oleks pealuu purustatud.
Õhtupoolikul jõuame Laadoga äärde Sortovalosse. See on soome linn, ainult elanikud on nüüd venelased.
Öösel jätkame sõitu. Sõidame üle Vuoksi jõe silla. See jõgi ühendab Saimaa järve Laadogaga. Saimaat me ei näe, see on kaugemal Soomes.
Mööduvad Leningrad ja Moskva, 7. juuli hommikul jõuame Kuibõševi. Ööbime mingi väeosa staabis, meid saatev leitnant näib siin paljusid tundvat. 8. juulil viiakse meid ringkonna staapi. Oleme kõik seitsmekesi eestlased — kolm Kilpivaarast, neli tuli juurde Värtsiläst. Nüüd jäi Värtsilässe veel kaheksa eestlast, Montšegorskist tuli meid omal ajal ära 15.
Eestlased jagatakse laiali
Kuibõševis tehakse veelkord jaotus. Esialgu pidime mina, Irs ja Maasaar ühte väeossa jääma. 9. juulil käisime isegi ehitusel tööl, kuid päeva jooksul tegi ringkonnastaap uue ümberjaotuse. Anname kõik kolm üksteisele oma kodused aadressid, et saaksime edaspidi omavahel kontakti hoida. Irs saadetakse kohe üksi edasi, mina ja Maasaar pidavat sõitma kuhugi mujale. Niipalju siis õppima saatmisest.
Veel samal päeval astume leitnandi saatel Volgal Kuibõševi sadamas laevale ja alustame sõitu vastuvett ülespoole. Peagi pimeneb. Aeg-ajalt tuleb vastu mõni laev, röögatades tervituseks, aeg-ajalt möödume tuledes asulatest.
Laevalael, kus on soldati koht, on igasugust pagasit: kotid, kaltsud, kasukad, korv partidega, kits. Märkamatult olen kitse mökitamise saatel uinunud. Õhtul korjas ta laevalaelt suitsukonisid ja sõi neid, hommikul ärkan selle peale, et ta mu leivakotis tuuseldab.
Varsti jõuame Tatari pealinna Kaasani sadamasse, siit ruttu raudteejaama ja sõidame edasi stepilinna Kinderisse. Huvitav nimi linnal, see tähendab ju saksa keeles lapsi. Siin asub ehituspataljon nr 342. Väeosa asub raudtee lähedal ja meie laagrit piirab kõrge traataed.
Võõras rahvus, võõrad kombed
Teisel pool aeda on tatarlaste küla. Meile võõras rahvus, kuigi pidavat kaugete esivanemate kaudu ka soomeugrilaste hulka kuuluma. Usu poolest on nad muhameedlased või sunniidid.
Söövat toorest hobuseliha. Ka venelased hoiavad neist eemale.
Siin jään üksi venelaste hulka, sest Maasaar pandi autoroodu, sest temal on autoelektriku kutse. Hakkan jälle ehitustööle. Õppimasaatmine oli niisama jutt, tegelikult oli vaja eestlased laiali saata. Nüüd ei jää muud üle kui kirjavahetust pidada. Irsi ja Jahiloga oli mul parim läbisaamine.
Töötan iga päev ise objektil. Mõnel päeval lõpetame mõnd kahekordset telliskivielamut, mõnikord veame liiva lennukikütuse hoidlate ümber.
Saan peagi kirja Värstilässe maha jäänud Leolt. Ütleb, et ilmselt me enam sõjaväe-elu jooksul kokku ei saa ja sellest on tal kahju.
Järgneb
iii
Paul Toots
