Jätkame katkendite avaldamist käsikirjas olevast samanimelisest mälestusteraamatust.
Pühapäev, 26. aprill. Täna anti korralikult süüa. Lähen kaugemale üle oja ööseks puid tooma. Siin ei ole alati mahajäetud maa olnud, vaid enne 1939. aasta talve elasid siin soomlased. Terved külad on lahingute käigus maha põlenud, alles pole mitte ühtki hoonet, kuid avastan surnuaia. Vanematel kalmudel on hauakivid, kuid pärast 1939. aastat on siia maetud ka venelasi ja Vene sõjaväelasi. Viimastel on kommunistide haudadele omased punaseks värvitud laudadest püramiidid.
Samas kõrval on ka teine surnuaed, kuhu on maetud vangid. Haudadel on püsti männioksad, mille üks külg on tasaseks lõigatud. Sinna on tindipliiatsiga kirjutatud number, kusjuures seegi pole see number, mida nad vangina riietel kandsid.
Need kalmud on tasased või auku vajunud. Ma ei taha seda kauem näha, sest võib juhtuda, et kusagilt paistavad koerte näritud varbad.
Nüüdseks olen vangilaagrist mitu korda mööda sõitnud. Siia olevat jäänud vaid vargapoisid, keda nüüd koju vormistatakse. Tornides valvet pole, väravad on lahti, pätid käivad sisse ja välja.
Siin on ka punaväelaste ühishaud, kelle kohta räägitakse, et nad ei langenud sõjas, vaid mõni aasta tagasi teenistuskohustuste täitmisel.
Sõdurilegend räägib, et üle piiri tulnud soomlased tapsid siin pussidega une pealt kaks telgitäit ajateenijaid. Mis täpselt juhtus, seda me ei tea, aga hauad on reaalsus.
Kütmine peletab külma vaid korraks
Öine ahjukütmine käib nii. Topin ahju puid täis, nii et see kuumusest punaseks läheb. Kui mul soe hakkab, võib juhtuda, et jään ise ahju kõrvale magama. Külma peale ärkab mõni soldat, kes magab ahjust kaugemal, ja äratab mind, sest tal on külm. Topin ahju uuesti täis ja kõik kordub.
Telgi põrandal on vaid külm liiv ja männioksad.
Hommikul käib korrapidaja-ohvitser ja hõikab telgipraost sisse: „Padjom!” Minule kui kütjale tähendab see tööpäeva lõppu. Keegi toob mulle söögi katelokiga ära ja siis on aeg ennast magama seada. Teised lähevad tööle, kes vangilaagri raudteele, kes metsa. Enamik pataljonist on kusagil kaugemal metsa lõikamas, nemad siia ööseks ei tule.
Nüüd toidetakse meid talutavalt.
Lõunani võin magada, siis käin söömas ja algab minu tööpäev.
Tuleb otsida puid, need seljas telgi juurde tassida ja katki raiuda. Leian veel vanade telgiasemete vooderduslatte ja muud kuivemat.
Öösel sadanud lumi on kiiresti sulanud, maa aurab päikese käes.
Neljapäev, 30. aprill 1953. Hommikul oli paks udu, pärast lõunat hakkas sadama. Riided saavad märjaks ja kuivatada pole kusagil. Mõned panevad jalarätid ööseks külje alla, kuid ka seal ei taha need hommikuks ära kuivada.
Hiljuti said mõned poisid kollased „patinkad” jalga, need on veel sõjaaegsed, Ameerika abist. Need on hästi paksust nahast, vist piisoni omast. Mina neid jalanõusid ei saanud.
Pärast lõunat kästakse mind kiiresti rühmaülema telki minna. Haaran esimese ettejuhtuva sineli, korralikult riietumiseks ei jää aega. Seal on üks kapteni aukraadis ohvitser. Korrapidaja toob mulle veel rihma järele ja seni, kuni ennast korralikult riidesse panen, esitab kapten mulle küsimusi minu eluloo ja vanemate kohta. Seejärel lahkub kiiresti. Olen vist näost täiesti valge. Arvan, et minu kohta on Tartu NKVD osakonnast järelepärimine tehtud ja seni, kuni küsimustele vastasin, tehti minu riietes ja kohvris läbiotsimine. Tekib mõte, et ehk on õigem siit kohe metsa panna, et põgeneda Soome ja sealt Rootsi. Aga kui siia tulime, siis rääkis rooduülem, et siit ei ole võimalik põgeneda, sest Soome annab põgenikud vastavalt lepingule NSV Liidule välja.
Reede, 1. mai 1953. Täna olevat suur püha. Meil see rohkem tunda ei anna, kui et hommikust alates saame paremini süüa.
Eile õhtul anti meile suvine vorm välja. Nüüd on pilotka peas. Praegu pole viga, aga kui jälle lörtsi sadama hakkab, küll siis külm tunda annab.
PAUL TOOTS
