Hirmu-aegu ehk 1950. aastal Nõukogude Armees

Õpetajanna jutustas mulle, et Novgorod oli 14.-15. sajandil Vene vürstiriigi pealinn. Volhovi jõgi ühendab Laadoga järve Ilmeniga ja nii läks vanasti kaubatee Skandinaaviast Bütsantsi — varjaagide juurest kreeklaste juurde.

Ilmeni kaldal asub Venemaa vanim, Jurjevi klooster, vürst Jaroslav Targa ristinime Juri järgi. Jurjevi klooster ei olevat küll nii majesteetlik kui Petseri klooster, kuid selle keskel on imeline bütsantsi stiilis kirik. Kloostri vastas üle Volhovi jõe on muistne linnamägi, vürst Rjuriku maabumiskoht, kui ta Venemaad valitsema saabus.

Iga tänav või ka jõukas pere ehitas endale linna kiriku ja siin olevat neid olnud tuhat. Novgorodi peakirik on Sofia katedraal, mis hoiab linna õnne ja saatust. Selles kirikus on ka Rjuriku kuju, keda venelased pidasid oma riigi rajajaks.

Tuli meelde, et Raigastvere kooli ajalootunnis parandas õpetaja Kahro meid kogu aeg, kui ütlesime Rjuriku asemel Juurik.

Kolm ja poolsada aastat tagasi hävitas Moskva Novgorodi hiilguse.  

Jään patrullile jalgu 

Hommikul kell viis jõudsime juba Pihkvasse. Pihkva-Tallinna rong väljus alles pärast lõunat, seepärast andsin kohvri hoiuruumi ja otsustasin minna linna vaatama. Ei saanud jaamast kaugemale kui sadakond meetrit, kui mulle sadas kaela sõjaväepatrull.  Kontrolliti dokumente, võeti need ära ja mind viidi komandantuuri. Anti pikema jututa luud kätte ja kästi õues lehed kokku pühkida. Uurisin ümbrust ja ühest lahtisest, kuid trellitatud keldriaknast hüüti mind eesti keeles. Tuli välja, et arestikambrisse oli korjatud juba terve hulk koju sõitvaid eesti poisse.

Ilmselt oli Pihkva komandandil mingi pime viha eestlaste vastu.

Istusin akendest eemal hoovinurgas vana õllekasti otsas ja hakkasin ootama. Luudamisest ei tulnud midagi välja, tuulevihurid keerutasid kuivi lehti ühest hoovinurgast teise. 

Lootus siiski koju saada

Enne rongi minekut tuli korrapidaja-ohvitser, vana hobusenägu, andis mulle dokumendid tagasi ja käskis jaama minna. Piletikassa ees oli pikk järjekord, aga kassa lähedal oli Bologoje rongist tuttav venelannast õpetaja. Sain tema ees ka oma pileti komposteerida. Nii olime jälle ühes vagunis. Enne ööd rääkis ta mulle veel Petseri kloostrist. Külmal ja tuulisel komandantuuriõuel konutamine oli mind väsitanud ja tahtsin magama jääda, aga see ei sobinud.

Õpetajanna jutustas, et kloostris olevat  püha õhuga liivakivikoopad, kus on väga kuiv. Koopa seintes on hauad, mille ees tahvlid lahkunute nimedega. Surnud on mumifitseerunud, mõni säilinud tervena, mõnest järel ainult mõned kondid. Palju luid on reliikviateks ära viidud. Mungad kraabivad endale ise eluajal liivakivisse haua valmis.

Ega ma juttu kloostri liivakivikoobastest ja sealsetest matmispaikadest siiski täpselt kuulnudki, olin vahepeal tukkuma jäänud. Kui ärkasin, oli rong Petserist läbi jõudnud ja mu reisikaaslane lahkunud. Nüüd enam und ei tulnud. Jõudsin varsti Võrru, siis Tartusse ja lõpuks Tabiverre.  

Jälle kodus

Kella nelja paiku hommikul astun Tabivere jaamas rongist maha, veel kolmveerand tundi kõndimist ja olengi kodus.

Vana tare on kokku vajunud, pimedusest paistavad katusesarikad nagu hiigeleluka roided. Laudakatus on längu vajunud, ait maa sisse kadumas. Mu vana koduõu on vaikne ja pime, isegi koer ei haugu, sest koera enam majapidamises pole. Ainuke korralikum hoone on saun, mille isa sõja ajal ehitas ja kus ema praegu elab. Nüüd on sellest möödas viisteist aastat ja ehitaja ise kaugel Siberis.

Kolm aastat on möödas sellest, kui siit vihmases hommikuhämaruses lahkusin. 

blog comments powered by Disqus