Me kõik kardame midagi. Kes ämblikke, kes koeri, kes kasse. Mõni kardab autoga sõita, mõni kõrgust. On vähe neid, kes saavad käsi südamel öelda, et nad ei karda midagi.
Hirm on emotsioon, mis sunnib liigutama. Mõnikord on hirm ajendiks, miks tehakse midagi täiesti hullumeelset, täiesti ebaratsionaalset. Kuna hirm on nii võimas mõjutusvahend, kasutatakse seda tihti ka enda kasuks ära.
Lähenevate valimiste puhul on hirm üks põhilisi vahendeid, mille tõttu valijate hääli püüda. Aastaid oli hea hirmutada vene võimude sissesõiduga niipea, kui Keskerakond võimule pääseb. Ning see võte iga kord ka toimis. Nüüd on vahendid hoopis teised.
Jubedad pildid ja sõnad
Karuga hirmutamine on eilne päev. Nüüd hirmutatakse meid sissesõitvate pagulaste, terrori, samasooliste perekondade ja eestlaste kohese otsalõppemisega Maarjamaal. Igaüks, kes vähegi selgelt mõtleb, saab aru, et need hirmud on irratsionaalsed, fabritseeritud, lausa rumalad. Kuid mingile osale elanikkonnast on see olulise tähtsusega, eriti kui hirmutatakse jubedate piltide ja õudsete sõnadega, kui rõhutatakse vägistamist, tapmist, ähvardamist ja ühe rahvuse lõppu.
Sõitsin ühel hommikul rongis. Minu vastas istus selgelt alkoholijoobes mees, püksid mustad, jope määrdunud ning nägu korbatanud verelaikudega kaetud. Hakkasime sõitma. „Tead, neeger hammustas mu sõbral kõrva otsast ära!” alustas mees telefonikõnet. Sellele järgnes vestlus, mis siinkohal trükimusta ei kannata. Järgnesid ähvardused ühe rahvuse suunas, ähvardused „kannibal maha tappa, tükkideks teha” ning õõvastav naer. „Politsei kaitses neegrit, mitte minu sõpra!” röögatas mees telefoni, muutudes silmanähtavalt aina ärritunumaks.
Sellel hetkel taipasin, et tunnen hirmu. Ja hirmu mitte selle müstilise, teist nahatooni inimese, kellel väidetavalt kannibalismi kalduvused olevat, vaid selle sama, minu ees istuva mehe ees. Inimese ees, kellega peaksin jagama üht keelt, kultuuri ja kodumaad. Kes peaks olema minu rahvuskaaslane.
Kuid mind halvas hirm, mis oleks pidanud sundima oma toolilt tõusma ja teise koha leidma. Sellest hoolimata jäin paigale. Kuulasin edasi seda aina korduvat ja korduvat vestlust, ähvardusi, sõimu ja õõvastavat naeru.
Koos selle sama mehega rongist maha astudes mõtlesin, kas tema näol on tegemist juba aastaid kestva hirmutuspropaganda tulemusega, mis sunnib meid kartma kõiki teist nahatooni inimesi olenemata nende päritolust, või kõige pesuehtsama vihaga.
Mõtestame hirmu teisiti
Kuid hirmu võib mõtestada ka teistmoodi. Raskes olukorras võtab keha end kokku, ainevahetus kiireneb, närvisüsteemi, südame ja hingamiselundite tegevus elavneb ning verre paiskub tugevatoimelisi hormoone. Ja kui oht on möödas, muutub kõik normaalseks.
Mõnikord aitab hirm meil selle viimase sammu teha: kolida kodust välja, otsustada uue töökoha või kaugemale kolimise kasuks. Ühelt poolt saame ju aru, et me ei peaks muudatust kartma ja mugavustsoonis olemine ei vii pikas perspektiivis edasi. Ning siis aitab hirmuga vastamisi seismine ja lihtsalt… hüppamine. Lõpuks selgub, et hirm oli asjatu ja plaanitud muutus parim võimalik lahendus.
Lähenevatel valimistel tuleks korraks aeg maha võtta ja mõelda, kas kõik, mida lubatakse, on ikka aus või baseerub hirmutamistaktikal, millega püütakse süstida ebamõistlikku ärevust, paanikat ja külvata segadust. Võib-olla pole need hirmud päris? Võib-olla siis mõistame, et kannibale meie maale siiski ei tule ning ebamõistlikud inimestevoolud jäävad olemata. Ja et armastus, olgu ta kahe mehe, naise või mehe ja naise vahel, on sügavalt nendevaheline asi ega mõjuta tavalist eestlast. Et me ei kao, olgugi et mõned seda nii näidata tahavad. Võib-olla kaome hoopis vihkamise, õeluse ja halvustamise tõttu? Pealekaebamiste ja hirmutamise tõttu, sest muud moodi enam ei oska.
Hirmuga mängimine on midagi, mis on omane neile, kes teisiti ei saa. Kuid see on ebaaus kaart, millega mängida ei tohiks. Selle asemel, et rääkida konkreetsetest faktidest, tuua konkreetseid ja vettpidavaid näiteid, valivad mõned ebamõistlikud vahendid ebamõistlikest allikatest, müües neid tõe pähe. Kuid hirmutamisel ei tohiks tänapäeval kohta olla, eriti kui räägime püsimajäämisest ja oma riigi heaolust. Hoiame rahvana kokku, mitte ärme külva endi sees paanikat ja hirmu, millel alust ei ole.
KERTTU-KADI VANAMB
