Jõgeva hokiajalukku on erilise jälje jätnud vennad Aleksander ja Viktor Pristavkad. Nüüdseks on nad mõlemad lahkunud igavikuteele. Noorem vend Viktor juba aastate eest, Aleksander jaanipäeva eel.
Siberis sündinud Aleksander Pristavka jõudis Jõgevale 5. detsembril 1951. Ning pea kohe esimesest päevast läks siin tõsiseks sporditegemiseks.
Korvpalli mängiti siis Rita Freibergi ja Vanemuisest pagendatud näitleja Heino Raudsiku treenimisel. Poksitrenni andis Evald Lukkin. Leo Aidla meelitas poisse tõstekangi juurde, kus Aleksander täitis kergekaalus esimese spordijärgu. Ka jalgpallis kuulusid Jõgeva noored Eesti paremikku. Kuni tulid Valdur Rajalo ja jäähoki. Aleksander ei mäletanud isegi, mismoodi ta just hokitrenni sattus, aga sellega oli kõik edasine otsustatud.
Jäähoki oli justkui tema jaoks loodud ja tulemused ei lasknud kaua oodata. 1954. aastal tuli ta 16-aastasena spordiühingu Kolhoosnik meistriks. Järgmisel aastal võitis Jõgeva noortemeeskonnas esikoha mainekal noorte 4-linna turniiril. 1956. aastal tuli ta vabariigi koolinoorte meistriks ning oli juba täie mehe eest väljas Eesti meistrivõistlustel Jõgeva Kalevi esindusmeeskonna särgis. Samal talvel jõudis Pristavka Eesti noortekoondisse, kus mängis Liidu meistrivõistlustel esimeses ründekolmikus koos hilisema NSV Liidu jalgpallikoondislase Georg Rjaboviga.
Paraku katkestas tema tõusva hokikarjääri sõjaväeteenistus, sest sügisel 1957 tuli kroonukutse. Lubati küll teenistust Tallinnas ja hokimängu jätku, kuid tegelikkus saabus
Gussevi linnas Kaliningradi oblastis. Kuna hokimänguks võimalused puudusid, tõusis esiplaanile tõstmine.
Alles pärast sõjaväeteenistust jätkas Aleksander Pristavka hokiväljakul, kuid samas tegi ta intensiivselt ka tõstmist ja jalgpalli. 1960ndatel oli ta Jõgeva Jõu jäähokimeeskonna üks põhimängijaid, kes heitles Eesti meistrivõistluste tippliigas vabariigi tugevamatega. Elu ja töö viisid Aleksander Pristavka 1968. aastal küll Virumaale, kuid see ei tähendanud veel hokimänguga lõpparve tegemist.
Kui 1980ndate algul ilmus hokikaardile Rakvere, kutsuti meeskonda ka vanameister Pristavka. Veel 45-aastaselt mängis ta Eesti meistrivõistlustel oma viimased mängud.
Aastatel 1964–2008 Rakvere metsamajandis töötanud Pristavka tuli jäähoki juurde tagasi veel üks kord: 1996. aastal, mängides sealt alates kuni 2002. aastani Jõgeva SK Pedja harrastajate ja veteranide meeskonnas. Tema hing kuulus hokile ja spordile ning seepärast ei vaadanud ta ka passi. Sportis võrdväärselt noorematega.
Kui paar aastat tagasi tähistasime Jõgeva jäähoki 70. aastapäeva, oli aukülaliste seas ka Aleksander Pristavka. Hing ei lubanud teda ka siis vaatamata liikumisraskustele kõrvale jääda.
Nüüd on ta kahjuks jäädavalt meie seast lahkunud. Aga paljudele meist jäävad meelde tema suurepärased sööstud ja väravad hokiväljakul ning samuti aval ja rõõmus pilk, millega ta oma kaasteelisi kõnetas.
Kõik see ei unune ja hoiab edasi mälestust suure hingega spordimehest.
Aleksander Pristavka
Sündis 30. aprillil 1938 Venemaal Omski oblastis
Paremäär
Hokitreeningutega alustas 1952 Valdur Rajalo juhendamisel
Eesti koolinoorte meister 1956
- 8. koht Eesti koondisega NSV Liidu noorte meistrivõistlustel 1957
6-kordne maaspordiühingu meister (1954, 1957, 1962, 1963, 1967, 1968)
Spordiühingu Jõud parim hokimängija 1959, 1963
Meeskonnad: Jõgeva Kolhoosnik, (1954–1955), Jõgeva Kalev (1954–1956), Jõgeva Jõud (1957, 1960 – 1964, 1966–1969), Kohtla-Järve PK (1965), Rakvere linnameeskond (1981–1984)
Suri 19. juunil 2019 Tartus
TIIT LÄÄNE
