Heldur Lääne tutvustab oma loomingut 24. oktoobril Pala raamatukogus ja 3. novembril Põltsamaal koos Kait Tamraga.
Põltsamaa mees Heldur Lääne kirjutas varem luuletusi ja avaldas neid ikka nii, et aasta ja kogu. Nüüd ütleb ta ise, et riimis tekstidega sai oma programmi täis. “Aeg ei oota ja ma tahaksin proosat ka proovida. Suvi oligi viljakas aeg. Juba eelmisel aastal sai üks raamatujagu valmis kirjutatud, aga see vajab veel veidi kohendamist, on tänaseks kindlasti hiljuti ilmunud “Hingedepäevale” hea järg. Ideaalis tahaksin neile kahele ka krooni pähe panna, aga eks aeg annab arutust,” tunnistas ta.
“Hingedepäev” sai alguse mõttest üles tähendada talle armsate inimeste olemised ja tegemised. “Ma ei tea, et keegi teine teeks ja väärt nad seda on. Meist igaühest jääb maha tähendus. Mälestus, kui hing, mis aastas korra koju tuleb,” rääkis mees oma raamatu saamisloost.
Ta kirjutab põhimõtteliselt anonüümsest keskkonnast. “Aga ega ma ju peale meie enda olu midagi täpsemalt ei tea, seepärast on minu kirjutatus palju siitkandi ilu. Kirjutan elust maha. Nii palju on, mida üles tähendada. Eriti veidi ekstreemsemal ajal. Näites seekordne valimisteperiood pakkus ohtralt siiraid ponnistusi, jälgisin suure huviga, kuidas sa jätad märkamata. Siis veel igapäevaselt koloriitsed kujud ja inimesed, kes lausa väldivad värvikust, lisaks tavalised inimesed. Ei saa seda rikkust lasta lihtviisiliselt igavikku hajuda.
Ka dokumentaalsust on, aga ega seda ära ei tunne. Nii nagu päris otsast lõpuni prototüüpi ei ole. Mu enda mõttelugu vajab samuti kirjutamist. Tegelikult vist ongi nii, et ette võtta võin ükskõik mis teema, räägin ikka sellest, mis keelel,” tunnistas ta.
Lugu on “Hingedepäevas” lihtne, paar liini. “Põnevust tahtsin ka hoida ja sellepärast siis mõned plaanid lisaks. Tagantjärgi tundub, et võis kohati ka keeruliseks minna. Loodan, et seda põnevam. Kogemus ütleb, et nagunii läheb raamat oma rada rändama, seda autor ei suuda juhtida ja ega ma tahagi. Kui toimib, siis elab.”
Tänase päeva seisuga on “Hingedepäev” raamatukogudes saada ja vist esimest korda loetakse autorit väljaspool maakonda rohkem kui kodus. “Numbrid pole muidugi suured ja seda ühelt ajaviitelugemiselt ma väga ei ootagi. Rahva Raamatus sai mu kirjatöö läbi e- müügi letile jõudmata otsa esimese kümne päevaga. Muidugi jälle, kogus küllalt kasin. Teades trükkimiste statistikat ka teistel autoritel, jätan konkreetsed arvud enda teada. Trükitakse väga palju ja konkurents on suur. Mina rõhun enam laatade müügile ja mulle tundub, et sinna tuleb järjest enam trükiseid. Raamatupoed ei jõua kõiki müüa. Seega, kes huvitatud, palun võtta nööbist või siis külastada jõulumüüke. Loodan kohal olla. Mulle pakub laadamüük väga suurt rahuldust. Olen võimaliku lugejaga silmast silma. Väga ausalt.”
Autor tunnistas, et talle on oluline omapära. “Teiseks muidugi see, et ma ei jaksa palgata head toimetajat. Seepärast on seda minu omapära vast isegi liiga palju. Lugeja peab harjuma. Kergelt ei pea tulemus meile kellelegi tulema.”
Mees tänab kõiki, kes võtavad vaevaks lugeda ja loodab, et on huvitav, paneb mõtte liikuma, meenutab tuttavaid tundeid. “Kirjutan raamatuid, mida ise lugeda tahaks, just ainult selliseid ja siis on nii hea tunne kui keegi veel sellest aru saab.”
HELVE LAASIK
