Põltsamaa Ühisgümnaasiumi lauluõpetaja Hille Martin suunati Põltsamaale tööle pärast konservatooriumi lõpetamist 26 aastat tagasi. Läbinisti Tallinna tüdruk tuli tookord enda sõnul vaid ajutiselt väikelinna. Tänaseks meeldib talle aga ka Põltsamaa ja tegelikult pole ta siin töötamist kunagi kahetsenu
“See suunamine oli mulle ikka paras shokk, ma tulin ju siia nagu asumisele,” tunnistab ta tagantjärele. “Olin elanud isa-ema selja taga, polnud kunagi varem Põltsamaal käinud. Ma olin täiesti kindel, et veedan siin vaid kohustuslikud kolm aastat ja lähen siis kohe Tallinna tagasi.”
Kui kolm aastat täis said, tuli Hillel aga oma õpilastega laulupeole minna ja ka muidu oli juba selline tunne, et asi hakkab “käpa järgi” kujunema. Need, kes teavad, et ta tuli kunagi siia ainult kolmeks aastaks, küsivad aga aeg-ajalt ikka naljatades, kas kolmas aasta juba läheb.
Tallinna inimesed ei huvitu üksteisest
„Nüüd imestan ise ka: poole senisest eluajast olen juba Põltsamaal elanud! Pool Tallinnas ja pool siin,” räägib õpetaja, tunnistades, et tegelikult elab ta kaksikelu, sõites igal reedel Põltsamaalt Tallinna.
“Sööda hunti palju tahad, ikka vaatab metsa poole. Nii vaatan mina Tallinna poole. Sõidan sinna igal reedel. Ma naudin Tallinna! Astun bussi pealt maha ja mitte keegi ei küsi, mis su nimi on ja kuhu sa lähed. Mulle meeldib anonüümsus ja Tallinna inimesed ei huvitu üksteisest. Elasime aastaid 12 korteriga majas ega teadnud oma naabrite nimesid.”
Igatsus suure linna järele pole aga ainus, mis Hille Martini kalevite kantsi kutsub. Tallinnas elab tema kaksikõde ja kaksikud lihtsalt ei saa kaua lahus olla. Õel on pere ja oma maja, seega on loomulik, et Hille sõidab rohkem tema juurde ja mitte vastupidi.
Kaksikõed peavad iga päev pikki telefonikõnesid, on juhtunud isegi, et nad valivad ühel ja samal ajal telefoninumbrit. Nad ostavad ka ühesuguseid riideid, sest neil on täiesti sama maitse.
Hille õde ei käi Põltsamaal kunagi üksinda ringi, peljates seda, et kõik ütlevad tere ja hakkavad rääkima. Kui Hille Põltsamaale tuli, häiris tedagi see liigne tähelepanu, sest külajutt ju teda ei huvitanud. Peagi hakkas ta aga märkama, et sellel asjal on kaks poolt ja väikelinna inimeste huvi on ka hoidev ja toetav.
“Kui siin kokku kukud, siis juba esimene mööduja tuleb ja aitab. Tallinnas läheb vähemalt 10 inimest mööda ja 11. ehk küsib, kas abi on vaja,” võrdleb Hille.
Põltsamaa on mind muutnud
Õpetaja sõnul on Põltsamaa teda muutnud ka. “Siin algas ju mu iseseisev elu! Inimesed, kes seda aega mäletavad, imestavad küll, et kas see mu Põltsamaa saaga pole ikka veel lõppenud. Tähelepanu positiivne külg oli see, et mind hoiti ja minu pärast muretseti, eriti esimesel aastal,” meenutab õpetaja.
“Mulle meeldib Põltsamaa, ma ei kahetse, et siin töötan,” kinnitab Hille Martin.
Põltsamaa kooli lauluklassi vooruseks on suured aknad ja kaunis vaade parki. Juba esimesel tööaastal üllatas õpetajat maaliline vaade aknast. “Keset tundi võis aknast näha ringi jalutavaid kitsi! Kord hüüdis üks õpilane tunni ajal, et vaadake, jõgi on jääs. Ja need metspardid ja oravad, kui nendega ära harjuda, siis ei tahagi enam linnamajade vahel olla,” räägib õpetaja.
Lauluklassis on ka Karl August Hermanni kuju, kes kuulab ja vaatab, mis tunnis toimub.
“Septembris natuke räägin temast ja „Kungla rahvas” on kavas ikka. Selle laulu refrääni teab ju terve eesti rahvas, kui ta ka muud ei tea,” räägib õpetaja.
Hille Martin annab tunde ühele kuuendale klassile ja kõigile paralleelidele 7.-12. klassini. Lisaks töö laste- ja segakooriga, solistide ja ansamblitega. 7. ja 8. klassis on õpetaja sõnul lastel see iga, kus hakatakse väga kriitiliseks muutuma. Nii on õpetaja sõnul koolis mitmeid selliseid tüdrukuid, keda ta on seni asjata laulma kutsunud, sest nad ei võta vedu.
“Käisin ise niisuguses koolis, kus b-klassid olid kõik süvendatud muusikakallakuga. Tollal vaatasin a-klasse ja mõtlesin alati, et kuidas üldse on võimalik, et muusika- ja laulutund on ainult kord nädalas. Nüüd aga tulevadki kõik klassid mulle ainult kord nädalas, olen aja jooksul mõistnud, et see on võimalik,” meenutab õpetaja oma kooliaega.
Nii oli talle Põltsamaale tulles n-ö keskkonnavahetus alguses isegi väsitav, sest ta oli tulnud keskkonnast, kus valitses 100-protsendiline viisipidamine. Nüüd ei pane õpetaja absoluutse viisipidamise puudumist enam tähelegi, küll aga jagab ta klasse mõttes selle järgi, kus on rohkem ja kus on vähem lauljaid. “On ka klasse, kus viisipidajaid palju pole, aga laul heliseb!” kinnitab õpetaja.
Soovin, et oleks suurem koor!
“Kui ma Põltsamaale tulin, oli pisut teine aeg. Kutsuti siia ja sinna, käisin Pajusis ja Adaveres ansambleid juhendamas. See oli nii tore, igal pool inimesed ootasid ja tahtsid laulda, mul polnud ühtegi vaba õhtut. Praegune aeg on teine. Inimestel on televiisorid, kõik võimalik ja võimatu tuleb koju kätte,” räägib muusikaõpetaja.
Tookord oli lastekooris 40 last, praegu on aga peaaegu poole vähem. Õpetaja kinnitusel on tänapäeva koolis lastel väga palju tegemist, nad on lihtsalt üle koormatud ega kipu ka seetõttu väga koori.
“Mul on kümned õpilased, kellest tean, et nad on tõesti head lauljad, aga kahjuks koori ei tule. Mulle meeldib õpetada suures koolis ja ma tahaksin, et mul oleks suurem koor!” tunnistab õpetaja. Enam ei tahaks ta mujale tööle minna. “Ma ei tea, mis tingimused need peaksid olema, et ma siit ära, isegi Tallinna tööle läheksin,” mõtiskleb ta. Suurlinnast tulnu on jõudnud Põltsamaal äratundmiseni, et siin on lapsed avatumad ja siiramad.
“Ma tulen kooli iga hommikul suure rõõmuga! Olen vist õige eriala valinud,” ütleb Hille Martin.
Just muusikatund peab olema koolis see, kuhu tullakse ja kust minnakse, nägu rõõmus. “Mulle meeldib dirigeerida! Klassi ees ei tohi kunagi uimane ega väsinud olla ja koor on ju dirigendi nägu!”
Üks unistus on lauluõpetajal veel: et igal laual oleks üks metallonfon. “Millist noodiõpetust siis saaks teha!” hüüatab õpetaja innustunult. Hille Martin on Ene Üleoja õpilane. „Me olime kolmas katseklass jo-le-mi-ga. Süsteem on süsteem, kuid kui ma laulan midagi do-re-mi-ga, siis mõtlen oma peas jo-le-mi ikka kõrvale. Kõik muud ained võisid meil kasvõi õppimata jääda, aga muusika mitte iialgi,” meenutab ta oma kooliaastaid Tallinna 22. Keskkoolis, kunagise ja praeguse nimega Jakob Westholmi Gümnaasiumis.
Eestlaste keelatud laulud
“Praegu kasvab põlvkond, kes üldse ei tea, mis on puudus, ja kes ei mõista ka seda, et kunagi olid mõned laulud keelatud, et oli laule, mida ei tohtnud laulda! Ega ma nii väga ei pinguta ka selle seletamisega, sest see ei jõua nendeni. Mõnikord olen ütelnud, et küsige oma ema ja isa käest, vanaisa-vanaema käest, millised olid eestlaste keelatud laulud,” räägib õpetaja.
Igal aastal jõulude eel lauldakse Põltsamaa koolis aga jõulumappidest, mille õpetaja eraldi on koostanud. Selles on vaimulikke ja ilmalikke jõululaule. Enne vabariigi aastapäeva on aga koolis isamaaliste laulude nädal.
“Ma räägin oma õpilastele ka riiklikust sümboolikast, hümnist, lipust jne. Ma tõesti naudin seda ja loodan, et ka õpilastele meeldib,” räägib õpetaja. Need on nädalad, mis õpetaja sõnul on väga kindlalt paigas. Kui tuleb Eesti Vabariigi aastapäeva aktus, palub õpetaja, et õpilased oleksid ka pidulikult riides. “Pidulikkuse mõiste on küll muutunud ja ma püüan olla selle terminiga ettevaatlik, sest tänapäeva mõttelaad on teine. Ma ikka püüan mainida, et pange ennast enda jaoks pidulikult riidesse,” selgitab õpetaja.</p>
Segakoorile ja segaansamblile piisab õpetaja sõnul, kui mainida, et tuleb panna pidulikud riided, ja sellest saadakse ühtemoodi aru.
“Hiljuti oli meie koolis meediakonverents, siis tulid gümnaasiumipoisid koridoris vastu ülikondades. Ütlesin neile, et noormehed, te peaksite iga päev nii riides käima, näete välja nagu ärimehed,” rõõmustab õpetaja. Hille Martin ei taha aga väga kriitiline olla, sest teab, kui väsinud ja üle koormatud õpilased on.
Vana kooli õpetaja
“Ma olen nõudlik. Olen selles mõttes vana kooli õpetaja, et ma ei mõista seda, kui püütakse õigustada õpilaste ebaviisakat, mõnikord isegi ülbet käitumist. Ma reageerin sellele alati. Arvan, et midagi peaks püha olema. Ei pea olema kuri õpetaja ja arglikud lapsed; ma püüan õpilastesse mõistvalt suhtuda,” selgitab Hille Martin veenvalt.
Õpetaja kinnitusel on ühiskonnas ülbust väga palju ja üllatuslikult usub ta, et ühiskonna hädad algavad kõik koolist.
“Me anname siin õpilastele liiga palju järele. Kõik see kolmede venitamine ja vastutustunde nõrgenemine avaldab mõju ka koolist kaugemale, kandub edasi ja avaldub kasvõi näiteks meie liikluskultuuris,” muretseb õpetaja.
“Mul oli tänagi üks arusaamatus paari õpilasega. Me ei läinud küll riidu, aga mul on tunne, et ma ei teinudki neile selgeks, miks ma ei lase oktoobrikuu tööd enam aprillis järele teha. Ma püüdsin seletada, aga arvan, et nad ei saanudki aru.”
Hille Martin on veendunud, et muusikat õpetades saab õpetada ka elu. “Vanusega tuleb julgus öelda asju välja, loomulikult ma püüan noori ka elu lolluste eest hoiatada. Kui näen suurt lollust, reageerin kohe. Võin üle bussi või poe öelda, mida arvan,” räägib õpetaja.
Kaua aastaid pedagoogina töötanud Hille Martin kinnitab, et enamus õpilasi on ääretult toredad ja et nalja saab koolis ka.
10 või 15 aastat tagasi oli koolis selline muusikaline seltskond, kellest moodustus vilistlaskoor. See oli periood, kui Hille Martin ei sõitnud reedeti ära, vaid tegi laupäeval vilistlaskoori proovi.
“Laulukoor on ühe kooli visiitkaart,” usub õpetaja. Viimasest koolinoorte laulupeost rääkides tunnistab ta, et ei mäleta, et kunagi varem oleks juba “Koidu” ajal püsti tõustud. “Kindlasti liitis pronksiöö rahvast. Oli jälle vaja näidata oma meelsust,” ütleb õpetaja.
JAANIKA KRESSA
