Pihlamarjad on juba lõikuskuu algusest jumet kogunud ja neid on tänavu uskumatult palju. Sügis pole küll veel päriselt käes, mõtete ja toimetuste poolest oleme aga uue aastaaja peatseks tulekuks valmis ja vaatame järjest sagedamini tagasi suvele, mis, võta või jäta, oli jälle omamoodi ja eriline.
Juunikuus lumi on maas…
Kui lehekuu lõpu mõnepäevane palavus taandus ja taevaluugid jahedale vihmale avanesid, lohutasid põllumehed ja peenramaaomanikud end sellega, et aegsasti mulda pandud seemned tärkasid ja taimed kosusid kiiresti. Meenus vanarahva tarkus, et enne jaani palu vihma, pärast tuleb isegi. No ei tahtnud lõppeda see õnnistatud vihmake, läks vaid iga päevaga järjest külmemaks! Laul juulikuu lumest tuli järjest sagedamini meelde. Ja kui meil juulis tõesti veel maa valge pole olnud, siis jaanikuul nähti seda tänavu mitmel pool ja korduvalt. Nöökavale tunnustusele, et sinust saab ehk veel asi, kui jaaniöine külm ära ei võta, tekkis tugev tõepõhi. Irvhambad leiutasid uue rahvatarkuse: kui mustad jõulud, siis valge jaanipäev. Paraku oligi meil viimati jõulude ajal maa must, kohati lausa roheline!
Tegelikult oli asi naljast kaugel, kui peenraid rohima asudes tuli kõigepealt kahjud kokku lugeda (aeduba kollane, kurgitaimed verevaesed, tillijuured mädanemas). Porgandeid harvendades kohmetasid aga sõrmed – kinnastega nii peenikest tööd ju ei tee!
“Kehval ajal on sitikas ka praad,” nentis AK “ilmapoiss” juunikuu lõpus, kui oli ette lugenud prognoosi, mis lubas pisut kuivemat ja päikselisemat, kuid ikka veel jahedat.
“Uppuja haarab õlekõrrestki,” ironiseerisid kodumaised sünoptikud, kui rahva hulgas levis kulutulena Ameerikamaa ilmajaama prognoos, et meie suvi tuleb keskmisest kuivem ja soojem. Küllap oli skeptikuilgi lõpuks hea meel, et see ennustus vett pidas.
Juuli – andke juua ja jäätist!
Aga siis läksid lauljad ja tantsijad Tallinna ja trallisid seal ilma nii palavaks, et ise ära keema pidid. Suur suvi tuligi koos eestlaste suurima peoga ja jäi tubliks kuuks meile ankrusse.
Lõppes kahejalgsete pikale veninud talveuni: koristati rõdusid, pesti toalilli, sätiti grillimisnurki kenamaks. Rõõmsad hääledki valjenesid – ilmselt suurest kergendusest, et oodatuim aastaaeg ei jäägi päriselt vahele. Ju siis tuleb inimlapsel aeg-ajalt midagi enesestmõistetavat ajutiselt ära võtta, et ta seda edaspidi rohkem hinnata mõistaks!
Kes loojangu eel aeda kiirustas (päeval ei lasknud liigkõrged kraadid seal askeldada) ja pisut hinge kinni pidas, see võis läbi sääsepirina kuulda, kuidas ellu jäänud kurgitaimed peenral mõnust naerda mügistasid, oad ja herned sahinal kõrgust võtsid, kartulimugulad mulda liigutades end kasvama kohendasid.
Kui õhk ka hilisõhtul jahtuda ei tahtnud, tuli hädapärased aiatööd kuuvalgel ja käsikaudu ära teha.
Õitest üleni kollased pärnad lõhnasid päevi ja öid lausa uimastavalt. Lilled, mis maikuu soojaga ära õitseda ei jõudnud, tegid seda nüüd kiirkorras. Hiliste jasmiinide lumivalged kobarad pidasid imekombel üsna kaua vastu, kõik floksid ei mallanud õiget aega oodata, vaid tekitasid oma lõhnaga juba heinaajal lõikuskuumeeleolu.
Usinamaid perenaisi haaras hoidistamispaanika, sest kõik purkipandav kippus korraga küpseks saama ja üle valmima. Kui ilm selliseid trikke teeb nagu tänavu, siis võib seemnepaki peale olla kirjutatud mida tahes: nii juuni, juuli kui augusti saak valmis kohe ja korraga, ole vaid vahva, keeda, auruta, marineeri… ja pühi higi.
Et metsavana tänavu marjadega kitsi oli (õitseaja öökülmad?), siis ei pidanud need, keda vabasse loodusse vaid saagi pärast tõmbab, liialt pingutama. Aga tõtt-öelda oli parajalt tihedas laanes ka kõige palavamal päeval mõnus olla, eriti seni, kuni parmud ja muud verejanulised tiivulised lonkijat üles ei leia.
Poodides oli parim minek joogiveel ja jäätisel. “Kes siis selle kuumaga kodus keedab?” tuli meelde irooniline lause vanameister Lutsu följetonist.
Küllap seda siiski igas peres pisutki teha tuli, olgu südaööl või varavalges, sest palavusega võitleminegi teeb lõpuks südame vesiseks.
Ilmselges hirmus, et ootamatult sülle sadanud suvi sama ootamatult otsa saab, rallis noorem rahvas mööda Eestimaad ringi, ühe tuttava grillipaja mant teise juurde, ühe veekogu juurest teise ligi. Paraku on ööpäevas ikka kindel arv tunde, nädalas sama palju päevi nii suvel kui talvel. Aja kulgemist ei peata ja juulikuu teisel poolel on päevad juba tubli tüki lühemad.
August – kõike on küllalt
Lõikuskuu esimesel nädalal, kui troopikaga juba harjudagi oli jõutud, hakkas palavus vähehaaval järele andma. Veel natuke pilvitamist, pikset ja tormituult, ja juba oligi vett tublisti rohkem, kui oleks tarvis olnud. Kas nüüd on suvi läbi, ohkasid pessimistid. Õnneks mitte, sest ka kõige hallima vihmapilve taga on ju päike ja veekogud ei lase akumuleerunud soojakraade naljalt käest.
“Tee tööd ja näe vaeva…, siis tulevad sead!” parafraseeris tuttav, kelle kartulimaa nurjatud kärsalised segi pöörasid, meie kirjandusklassikut. Kellel aga parem õnn oli, sel tuleb loodetavasti meelde film “Sügis”, kui Kaljo Kiisk ehk Kristjan Lible Ülesoo talu rehe all rukkiteri läbi peo libistades õhkab: “Kui suur võib küll olla jumala arm!”. Tõepoolest, kuigi suvi oli mitme “kiiksuga”, kasvas lõpuks kõik, mis külvatud või istutatud sai, uskumatult kenasti.
Kellel silmad ilule valla ja haistmismeelega kõik korras, see näeb, kui helesinine on veel praegugi päikselisel päeval taevas, ja tunneb tõelist suvelõhna, sest nii mõnigi taim on uuesti õitsema hakanud. Metsagi tasub uitama minna. Pohli pole sel aastal küll lademetes, aga need harvad mättad, mis veel noppijaist puutumata, on praegu imeilusad. Seeni on igale maitsele ja jätkub kõigile.
Ah jaa, lugu sai alustatud pihlakatest, mille oksad tänavu marjade all lookas. Mida siis selline küllus ette kuulutada võiks, külma või pehmet, varast või hilist talve?
Kes teab, ehk kompenseerib taevataat sel moel lihtsalt teiste marjade nappust, vanasti öeldi aga, et kui sügisel palju pihlakaid, peetakse palju pulmi.
i
KAIE NÕLVAK
