Nahkhiir on teatavasti öise eluviisiga. Sestap ei jää keskkonnaametnikel muud üle, kui pärast tervet päeva loengukuulamist veel tükk uneajastki loovutada ? et salapäraste tiivuliste loomadega ka ?isiklikult? kohtuda. Eesti tuntuim nahkhiireuurija Matti Masing ühe ja tema noor kolleeg Lauri Lutsar teise rühma eesotsas, asutakse teele tund pärast päikeseloojangut. Masingu rühm võtab kursi läbi Luua mõisapargi Prossa järve äärde ning läbi arboreetumi tagasi, Lutsari rühm peab läbima sama ringi teistpidi. Kummagi rühma ülesandeks on teha tosinas kindlaks määratud punktis viieminutiline paus ja loendada ära kõik parasjagu selle läheduses viibivad nahkhiired. Masing ütleb, et nahkhiiri peaks siin, paigas, kus on vanu hooneid ning mõisapark tiikidega, kindlasti olema.
Masingu sappa me koos Jõgevamaa keskkonnateenistuse looduskaitsespetsialisti Mariliis Märtsoni ja Luua Metsanduskooli õpetaja Vello Keppartiga (tema on Masingu ja Lutsari kõrval üks seminari läbiviijaist) satumegi. Mariliis on meie grupis see julge, kes võtab enda kätte Masingu pakutud ultrahelidetektori: üksnes oma silmadele me loendusretkel nimelt ei loodagi. Nahkhiired putukaid jahtides ka mitte. Nad saadavad lennates pidevalt välja ultrahelisignaale ning püüavad kõrvadega kinni nende tagasipeegeldusi, tehes nii kindlaks saagi asukoha. Sedasama ultraheli jahime meie detektoriga. Eri liiki nahkhiired saadavad välja eri sagedusega signaale. Ent ikkagi on liikide eristamiseks vaja lisaks targale aparaadile ka kogenud kõrva.
Löökpilliorkester
“”Pannitagumine” 30 kilohertsi peal, küllalt pikad pehmed impulsid ? siin võib põhja-nahkhiire kirja panna,? ütleb Masing enesekindlalt, aga ülejäänute jaoks pole kõik kaugeltki nii selge.
Ja ka Masing jääb mõnikord kahevahele, sest ühe perekonna liikide helisignaalid on suhteliselt sarnased. Mõnes nahkhiirerohkemas punktis, näiteks tiigi ääres, on aga “eetris” lausa “löökpilliorkester” ja Masingki ei hakka kohe selles segaduses korda looma, vaid salvestab kinni püütud signaalid (tema käes olev detektor võimaldab sedagi), et neid järgmisel päeval arvutis spetsiaalse programmi BatSound abil analüüsida. Ultrahelisignaal ei ole eri liiki nahkhiirtel nimelt mitte ainult eri sagedusega, vaid ka erineva impulsi kujuga. Nii et kui detektor ja kõrv hätta jäävad, siis arvuti ja silm seavad õigluse jalule.
Tiigiäärses loenduspunktis piisab tegelikult ka kaasas olevast projektorist, et nahkhiirte vilkale toimetamisele tunnistajaks olla. Veepinna läheduses askeldavad veelendlased, mõni meeter kõrgemal pargi-nahkhiired.
Tiigiäärsega võrreldes on hiiri teistes punktides muidugi vähevõitu. Ent ühtekokku on “saak” muidugi korralik. Seda ilmselt nii tänu sobivatele biotoopidele kui ka sobivale ilmale: sooja on oma viisteist kraadi ja tuul pole liiga tugev.
“Jõgevaga ei anna võrreldagi: seal on mõnikord üsna igav,” ütleb Vello Keppart, kes teeb igal suvel Masinguga kaasa nahkhiireloenduse Jõgeval. Jõgeva on nimelt üks kaheksast seirepunktist, kus nahkhiiri igal aastal loendatakse.
Koti peale saavad keskkonnaametnikud poole kolme paiku. Järgmisel päeval tuvastavad nad Lutsari ja Masingu juhendamisel, et kahe grupi peale kokku on kohatud pargi- ja põhja-nahkhiirt, vee- ja habelendlast, brandti lendlast ja suurvidevlast, st kuut üheteistkümnest Eestis esinevast nahkhiireliigist, mis kuuluvad kõik nn teise kaitsekategooria alla. Nii et Luua on oma nahkhiirerikkusega andnud tubli panuse kogu Eesti nahkhiirte kaitse edendamisse.
Töös abiks
?Peaaegu kõik Eestis esinevad nahkhiireliigid on esindatud ka Jõgevamaal, nii et minu jaoks oli nahkhiirte kaitse seminar väga vajalik. Oman nüüd paremat ülevaadet nahkhiirte eelistustest teatud biotoopide suhtes ja neile vajalikest elutingimustest. Samas sain otse ekspertidelt nõu küsida, kuidas säilitada nahkhiirtele soodsaid elutingimusi ja kuidas langetada neid puudutavate probleemide korral õigeid otsuseid,? ütleb Mariliis Märtson paar päeva pärast nahkhiireseminari. Ning lisab lugejate tarvis, et kui keegi leiab oma maja pööningult või keldrist nahkhiiri, oleks soovitav informeerida sellest keskkonnateenistust. Siis saab koos arutada, kuidas neid toredaid loomi hoida ja aidata.
Toredaks ei pea nahkhiiri siiski mitte kõik inimesed. Vello Keppart tavatseb tuua neile, kes nahkhiiri ebameeldivateks peavad või nende kaitsmise vajaduses kahtlevad, ette arvud selle kohta, kui palju üks nahkhiirepesakond ööpäeva jooksul sääski hävitab. Aga tegelikult peaksime me ammu nii keskkonnateadlikud olema, et mõista: meie kõrval elamise õigus on kõigil liikidel, mitte ainult neil, kes meile otsest kasu toovad.
“Nahkhiired vajavad poegimiskoloonia asutamiseks ja päevaseks varjumiseks vanu, õõnsuste ja pragudega puid. Paraku raiutakse sellised puud enamasti parkidest maha, mistõttu nahkhiirtele jääb elupaiku üha vähemaks,” nendib Vello Keppart.
RIINA MÄGI
