Euroopa noorsootöötajad külastasid mõne kuu eest Hiinat —riiki, kus elab 1,3 miljardit elanikku. Huvitava reisi tegi kaasa ka Põltsamaa noorteühenduse Juventus juht Heidi Paabort.
Reis ja suurejooneline vastuvõtt Hiinas oli üks Euroopa Liidu ja Hiina Rahvavabariigi noorteaasta sündmustest. Esimene pool noorteaasta sündmustest toimus Brüsselis ning teine osa 21. kuni 28. veebruarini Hiina pealinnas Pekingis.
Reisi eesmärk oli tihendada Euroopa Liidu riikide ja Hiina Rahvavabariigi vahelisi sidemeid noorte inimeste kontaktide kaudu. “Mõlemalt poolt püütakse leida ühiseid huvisid, mille kaudu EL-i ja Hiina vahel dialoogi pidada. Euroopa Liidu poolt osales Hiinas toimunud tseremoonial 80 inimest ja Hiina poolt oli esindajaid umbes 100. Euroopa noortejuhtide võõrustamine oli sisult Euroopa Komisjoni ja Hiina riigi vaheline projekt ning seetõttu sai Euroopa külalistele osaks väga kõrgetasemeline vastuvõtt,” rääkis Heidi Paabort. Vähestel Hiinat külastavatel inimestel õnnestub kohtuda suurriigi peaministriga, kuid Euroopa noortejuhtidele sai see au kohtumise avatseremoonial osaks.
Euroopa külalisi vedanud bussidekolonni ees ja järel sõitsid vilkuritega politseiautod ning tegid bussidele tee vabaks.
“See oli meie kõigi jaoks tõeline n-ö
Elutempo polnud suurlinlik
“Olin reisiks valmistudes häälestanud ennast sellele, et nii tohutu rahvahulgaga riigis on elu kuidagi agressiivne ja äärmiselt kiiretempoline. Pekingis elab ju umbes 18 miljonit inimest ja iga päev liigub seal ringi kindlasti veelgi rohkem inimesi. Üllatusena polnud kardetud suurt rahvamassi kusagil näha. Tänavapildis nägin vastupidiselt ootustele rahulikult ja ruttamata kõndivaid inimesi,” rääkis Heidi Paabort. Samas ei pääsenud külalised suurlinnale iseloomulikust sudust.
Heidi Paaborti esimene ööbimispaik asus kõrghoone 16. korrusel ja hotelliaknast polnud tema sõnul eriti midagi näha. Algul arvasid eurooplased, et selline sudu hõljub pidevalt linna kohal. Tegelikult suudetakse linnas sellesse probleemi ka sekkuda ning sudu mõneks ajaks kaob. “Ühtäkki nägime ümberringi helesinist taevast ja kõik tundus väga ilus,” lisas kaugel käinu. Hiinlaste endi sõnul olevat pealinn Peking Hiina suurlinnade seas õhusaaste poolest üks puhtamaid. Hiinas toimunud olümpiamängude eel koliti paljud suured tehasedki linnast välja. Eestist sinna sattunu jaoks on õhu saastatus ka Pekingis tuntav. Kui kõndida kesklinnas, tundub kõik uhke ja suursugune. Piisab vaid veidi peatänavast eemalduda, kui uudistaja hoopis teistsugusesse maailma satub.
“Ega peatänavast kõrvale minna eriti ei tahakski,” tunnistas Heidi. Üldiselt peetakse Pekingit väga turvaliseks linnaks ja õnneks ei juhtunud ka noortedelegatsiooni liikmetega seal midagi hullu.
Igal aastal poolteist miljonit maalt linnadesse
Kõrgustesse püüdlevate linnade kõrval oli Euroopa noortejuhtidel võimalus tutvuda ka Hiina maaeluga. Majad olid maapiirkondades väljanägemiselt üsna tagasihoidlikud. Kui aga sealsete inimestega suheldi ja nende kodudega lähemalt tutvuti, siis selgus, et kuigi elumaja välimus võib olla tagasihoidlik, on sisustus väga modernne ja uhke. Teed, mida mööda Euroopa külalisi sõidutati, olid oluliselt paremad kui Eestis. Heidi Paabort arvab aga, et kõigest nähtust ja kogetust ei saa teha põhjapanevaid järeldusi. Küllap püüti väliskülalistele seda suurt riiki kõige paremast küljest näidata. Piirkonda, kuhu noortejuhid viidi, hakatakse järjest enam turistidele avama ja seetõttu võivad ka sealsed teed olla paremad kui mujal maapiirkondades.
“Maal nägime me n-ö iidset Hiinat ja saime aimu selle rikkalikkust kultuuripärandist. Nägime kirevat läbilõiget seal elavatest rahvusvähemustest ja saime osa nende kultuurist. Omaette elamus oli mulle Hiina müüri külastamine, mis on teadagi üks Hiina tuntumaid turismiobjekte,” rääkis Heidi Paabort, kes pani ka tähele, et Hiina linna- ja maainimeste elatustase on väga erinev. Seal peab riigivõim mõistlikuks asustada maal elavad inimesed ümber linnadesse. Hiina Rahvavabariik plaanib igal aastal asustada linnadesse ümber poolteist miljonit maainimest. Samas tõstatub küsimus, kes kasvatab Hiinas tulevikus põllumajandussaadusi, kui maalt rahvast massiliselt linnadesse ümber asustatakse. Hiina toodab praegu umbes 21 protsenti kogu maailma toiduvarust.
Linnad arenevad lausa silmnähtava kiirusega. Kerkivad pilvelõhkujad ja muud linliku elukeskkonna juurde kuuluvad ehitised ning rajatised. Hiinas ehitatakse kusagile sobivale maa-alale üles Põltsamaa või Jõgeva suurune linn ning asustatakse siis elanikega.
Hiinlased pelgavad rahutusi
Vaatamata tohtutule rahvaarvule, on kõigil olemas töö- ja elukoht ning tagatised eluga toime tulemiseks. Heidi Paaborti arvates on Hiina riik inimeste elu korraldades heas mõttes kaval.
“Kui inimene toimib nii, nagu riigivõim seda ette näeb, on tema elu stabiilne ja rahulik. Hiinas toimub kõik kindla korra järgi. Näiteks Eesti bussijaamades seisavad inimesed kaootiliselt ja alles bussi saabudes moodustub reisijatest järjekord, alati ka siis mitte. Hiinas võtavad inimesed bussipeatuses järjekorda juba enne bussi saabumist. Metroojaamades eraldab ootesaali raudteeplatvormist klaassein. Selline korrastatus ja reeglid tulenevad suurest rahvaarvust. Kui Hiinas selline punktuaalne kord ei kehtiks, tekiks seal kaos,” tõdes Heidi.
Hiina sattunud väliskülalisele ei jää märkamata, et seal näeb töötavaid inimesi kõikjal. “Tualetti sisenejale avab keegi ukse, käte pesemise järel asub keegi juba kraanikaussi puhastama. Hotellis seisab igal nurgal keegi, kes külalise õigesse tuppa juhatab, ” kirjeldas reisil käinu, kes tunnistas samas, et teda häiris Hiinas valikuvabaduse puudumine. Need kohalikud inimesed, kellega Euroopa noorsootöötajatel vestelda õnnestus, rääkisid, et kardavad kõige rohkem rahvarahutuste puhkemist.
“Kui Eesti 1,3-miljonilist rahvahulka annab veel kuidagi ohjeldada, siis 1,3 miljardi puhul tekiks rahutuste puhkedes täielik kaos,” lisas ta.
Koolilastel väga suur koormus
Hiina lapsed käivad koolis kuuel päeval nädalas, kusjuures koolipäev kestab hommikul kella kaheksast õhtul kuueni. Pika koolipäeva vahele mahub paaritunnine paus. Laupäeval kestavad koolitunnid siiski lõunani. Õhtuti kulub Hiina koolilapsel õppimiseks 2-3 tundi, sest järgmiseks päevaks antakse väga palju koduseid töid.
Euroopa noortejuhtidel oli reisi jooksul võimalik külastada ka ühte sealset kodu. Heidi Paabort vestles ühe poisiga, kes rääkis talle, et enamik Hiina lapsi õpib pühapäeviti veel kusagil erakoolis.
“Seda on vaja edaspidiseks konkurentsis püsimiseks. Sellise suure rahvaarvuga riigis on konkurents kõikjal äärmiselt tihe. Kui poisi vanemad saavad laupäeval-pühapäeval puhata, siis noormehel endal tuleb õppimisele pühenduda lausa seitsmel päeval nädalas,” nentis Heidi. Hiinas on pikki aastaid aetud n-ö ühe lapse poliitikat. Nüüd on hiinlannadele antud siiski võimalus teatud tingimustel ka teine laps sünnitada. Enamik neist seda võimalust ei kasuta, sest pered lihtsalt ei suuda kahte last koolitada. Teise lapse haridus on juba tasuline. Hiinas on kombeks, et pensionile siirduva inimese ameti võtab üle tema järeltulija.
Moodsad sidevahendid
Omapärane on Hiinas kehtestatud reegel, et kindlatel nädalapäevadel peavad konkreetse numbrikombinatsiooniga sõidukite omanikud oma auto koju jätma. Ühistransporti kasutades saab inimene juba kellegi poolt kasutatud pileti ja pärast sõidu eest tasumist läheb sama pilet järgmise reisija kasutusse. Eeldades, et iga päev kasutab Pekingis ühistransporti 10 miljonit inimest, on see mõistlik ja loodust säästev otsus. Eurooplasele hakkab Hiinas silma, et vanemad inimesed kannavad seal tumedamaid riideid, nooremad riietuvad euroopalikult. Seegi on Hiina tänavapildis eriti silmatorkav, et inimestel on pidevalt mobiiltelefonid käes. Tuttavatega suhtlemiseks kasutatakse kaasaegset tehnoloogiat — ikka suure rahvaarvu tõttu. Naabreid seal üldjuhul ei tunta. Koolilapse pinginaaber ja teised sõbrad elavad reeglina temast kaugel ning koolivälisel ajal saavad nad omavahel suhelda vaid moodsate sidevahendite abil. Tavaliselt pole lapsel kodus ka õde ega venda, kellega mängida ja suhelda. Hiina peredes tuleb ette ka olukordi, kus esimesena sündiv tüdruklaps antakse ära. Sageli adopteeritakse need lapsed välismaale. Ja tuleb ette sedagi, et välismaale sattunud laps tuleb täiskasvanuna Hiinasse oma juuri otsima.
Motoks õnnetunne
Hiinlased on Heidi Paaborti sõnul väga lihtsad ning äärmiselt külalislahked.
“Reis tekitas mus väga palju mõtteid. Hakkasin mõistma, et ei ole meie, läänelike põhimõtete järgi elavate inimeste asi otsustada selle üle, kas ühe või teise riigi poliitika on õige või vale. Maailm on väga mitmepalgeline ja siin elavad kõrvuti erinevatest rahvustest ning erineva mõttelaadiga inimesed. Neil kõigil on õigus elada ja tegutseda oma kodumaal just selliste põhimõtete järgi, nagu nemad õigeks peavad.
Hiina riigi kodaniku peamine moto ja siht on olla õnnelik. Pole tähtis, kus inimene seal viibib või millega tegeleb, kõikjal rõhutatakse õnnetunde olulisusele, ” võttis Heidi reisimuljed kokku.
i
TOOMAS REINPÕLD
