Mõni päev varem valitseb muusikakooli ruumides harjumatu vaikus, mille keskel särava ilmega ja tütarlapselikult suvine Hiie Taks mõjub tõelise päikeselaiguna. Kui me teda pildile palume, kahtleb ta hetkeks, et vahest peaks selletarvis pedagoogile kohasem ja soliidsemalt riides olema. “Ah, nagunii ei mahu ma raamidesse,” lööb ta siis samas käega ning tunnistab, et on nii elus kui ka õpetajatöös toetunud suuresti tunnetusele ja intuitsioonile.
Suvekooli mõnus erutus
Hiie ei salga, et eelolevaks suvekooliks valmistudes valdab teda nagu ikka mõningane hirm ja ärevus, et kuidas kõik kulgema hakkab, missugused on need lapsed, kes kokku tulevad ja nõnda edasi. Ometi kinnitab ta, et see on niisugune mõnus ärevus, mis sunnib tegutsema. Ilma selleta oleks vahest suvekoolidel oht muutuda vaid rutiinseteks ja kohustuslikeks ettevõtmisteks.
Igatahes hakkab õpetaja Hiie Taks juba juulikuu saabudes elama eelseisva suvekooli mõttega. Õieti hakkab see kõik pihta juba talvel. “Siis seisan alati suure küsimärgi ees, et missugust repertuaari suvekoolis mängida. Iga kord tundub kapitäit noote vaadates, et kõik need on läbi mängitud ja enam midagi uut ei leia,” räägib õpetaja. Ometi tuleb tunnistada, et eelnenud kümne suvekooli jooksul pole peaaegu mängitudki korduvaid lugusid. Ikka on leitud jõukohaseid ja ilusaid palasid, mille selgeksõppimist koos nautida võidakse. Repertuaari on kogunenud ka välismaal kammerorkestriga esinemas käikudelt ning siit-sealt mujaltki. Suvekooli lood eeldavad seda Hiielt kindlasti suurt eeltööd ja nootide ümberseadmist. Ta teeb seda suurima heameelega. Ja ta on kindel, et mängitavad palad peavad temale kui peadirigendile endale meeldima ja midagi pakkuma. “Siis suudan ma seda võlu ka edasi anda,” leiab ta.
Kuigi Hiie tunnistab, et suvise puhkuse ajal kaifib ta täiel rinnal seda, et saab iga päev mõne tunnigi viiulit mängida, siis suvekooli eel kuluvad need tunnid enamasti kavas olevate lugude partiide läbimängimisele. “Seedin enda sees kõik läbi, alles siis kuulan. Nii on kõige parem,” leiab ta.
“Aga ärge arvake, et mina olengi suvekoolide põhimootor. See on meeskonnatöö ja mina olen ainult pisike mutrike selles masinavärgis. Minu kõrval on tohutult toredad inimesed ja kolleegid, kõik meie kooli õpetajad. Ei oskagi sõnades väljendada, kui suur väärtus see on. Peategelane on muidugi meie direktor Anne Kaus. Temaga oleme tulest ja veest läbi käinud. Tema aitab meie hullumeelsetena tunduvaid plaane teoks teha ja vahel ka auru maha võtta, kui me liiga üle keeme. Ja ega tal see suvekool ainuke ole,” räägib Hiie.
Kõik algas jalgrattamatkast
Kuigi homme algav keelpillilaager on ametlikult üheteistkümnes, võib Hiie seda enda jaoks hoopiski lugeda kaheteistkümnendaks. Kõik sai alguse ühest suvisest jalgrattamatkast tema enda viiuliõpilaste grupiga. “Teeme midagi ägedat, läheme näiteks jalgrattamatkale,” oli ühiselt otsustatud. Õpetaja oli asjaga päri ja soovis selle ka muusikaga ühendada. Nii mindigi 1994. aasta suvel kolmeks päevaks loodusesse ja mängiti iseendi lõbuks viiulit – “Heliseva muusika” lugusid, iiri rahvalaule ning muud, mis tundus hingelähedane olevat.
Suvelaagrite ajaarvestus hakkas sellele järgnevast aastast. Siis küll vaid oma kooli lastega ja viiuldajate suvekooli nime all. Tagantjärele ei oska öelda, kas ilma tolle suvise jalgrattamatkata praegu Põltsamaal keelpillimängijate suvekoolitusi tehtaks või mitte, aga mingi tõuke andis see esimene ja ametlikult mittearvestatav kord kõigele edasisele kindlasti. 1995. aasta suvekool kestis juba neli päeva ning anti kaks kontsert – pargikontsert oma linnas ja kirikukontsert Viljandis Jaani kirikus.
Tasapisi tulid juurde t?ellod ja teised keelpillid ning suvekool läks oma kooli piiridest välja. Kui algusaastatel oli osalejaid 30 – 40, siis nüüd on ikka 70 ringis. Oleks veelgi enam, kui suudetaks vastu võtta. Reklaamida ennast pole vaja olnud, aga igal aastal on osalejaid liitunud ikka erinevatest kantidest.
Ühine jõud, mis kannab
Õpetajad, kes mujalt tulnud lastega kaasas, on ikka kinnitanud, et pärast suvekoolist tulekut on lapsed kuidagi eriliselt motiveeritud ja indu täis. On lausa imetlusväärne, et ollakse valmis kuus tundi päevas pilli mängima. “Nad näevad suurt vaeva, aga ei kurda,” tunneb õpetaja Hiie heameelt. Kui see liiast oleks, ei tuldaks järgmisel aastal tagasi. “Koos mängimises on mingit ühist jõudu, mis kannab. Ju see lastele meeldib. Ma ei usu, et keegi neist tahaks ja oleks võimeline üksi nii palju pilli mängima. Teeme koos nii palju ilusat muusikat, oleme justkui sõpruskond, kes suhtleb omavahel helide keeles. Ja kui kontsert veel hästi õnnestub, on seda tunnet raske millegagi võrrelda,” püüab õpetaja seletada suvekooli erilist aurat. Aga suvekool pole mitte ainult pillimäng. See on ka mõnus seltsielu ja kindlaks kujunenud traditsioonid.
Igal aastal on ikka püütud tuua suvekooli midagi uut ja eriilmelist, seda nii muusikaliselt kui ka vaba aja korralduses. Kui möödunud aastal ühines keelpillimängijate suvekooliga kitarristide suvekool, siis võidakse tänavu juba midagi suuremat koos üritada.
Homme algavale suvekoolile peaks eripära lisama ka see, et tänavu on ühe eriharuna plaanis vanamuusika. Oma ala professionaalina on kohale kutsutud nõustama ja juhendama Lilian Langsepp.
Okkaline tee tagasitee viiuli juurde
“Ma ise olen elav näide sellest, kuidas viiulit ei peaks õppima,” tunnistab Hiie. Samas arvab ta, et mõistab seeläbi oma õpilasi isegi vahest rohkem kui siis, kui tee muusika juurde oleks olnud tüüpiline. Nimelt leidis ta muusikakooli neljandas klassis, et viiul on üks vastik pill ja otsustas, et seob pigem tuleviku meditsiiniõpingute kui muusikaga. Kuue aasta pärast keskkooli viimases klassis ERSO kontserti kuulates tuli justkui mingi uus ärkamine. Tüdruk ostis endale viiuli, otsis eraõpetajad ja läks Elleri-kooli ettevalmistuskursustele ning sai kooli sisse. Sestpeale hakkas igati kaotatud aega tagasi võitma ja tehnikas ennast järele võtma. See oli uuesti jalgratta leiutamine, samas kannustas tagant tugev sisemine kutse. “Tunnetatud paratamatus,” iseloomustab Hiie tagasi vaadates ise seda aega. Järgnesid muusikaakadeemia ja erinevad õpetajad, kellest igaühe käest oli midagi head õppida.
Praegu tunnistab ta, et tunneb aeg-ajalt mõnes oma õpilases ära iseenda ja suudab teda niiviisi paremini näha. Ta ütleb, et pill on saanud tänaseks temast justkui lahutamatuks osaks ning töö ja hobi on tõeliselt õnnelikus ühenduses.
Homsest alates on õpetaja Hiie Taks taas kord suvekooli laste ees, innustumas ühisest muusikategemisest, milles on äraarvamatult suurt jõudu ja veel midagi imeliselt seletamatut, mida vahest asjaosalised ise kõige paremini tajuvad.
VAIKE KÄOSAAR
