Seitse kirjanike rühma rändas novembri teisel nädalal mööda Eestimaa raamatukogusid ja koole: toimus järjekordne kirjandustuur “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes”. Jõgevamaal, täpsemalt Jõgeval ja Põltsamaal käisid luuletajad Jürgen Rooste ja Veronika Kivisilla.
Kui Põltsamaal kohtusid kirjanikud lugejatega tõesti raamatukogus, siis Jõgeval otsustas linnaraamatukogu kui kirjanike vastuvõtja, et suurema publikuhuvi tagamiseks võiks kohtumine aset leida hoopis Jõgeva Gümnaasiumis ning 9. novembri keskpäeval ootaski seal Kivisillat ja Roostet ees saalitäis õpilasi.
Jürgen Roostelt on ilmunud 11 luulekogu ning tema loomingut on ilmunud ka mitmes kogumikus, ta on kirjandusürituste korraldaja ja eestvedaja ning Maalehe kultuuritoimetaja. Veronika Kivisillalt on seni ilmunud kaks luulekogu: “Kallis kalender” (2011) ja “Veronica officinalis” (2012). Ta on koostanud õpikuid ja toimetanud raamatuid ning töötab Kirjanike Liidus projektijuhina.
Kui enamasti toimuvad kohtumised kirjanikega küsimuste-vastuste stiilis, siis seekord oli teisiti. Jürgen ja Veronika on kursusekaaslased ja seega tunnevad teineteist hästi. Mõlemad esitavad meisterlikult oma luulet ja oskavad kuulajaid kaasa mõtlema panna.
Küsimist ja vastamist oli muidugi ka, ent esimest küsimust ei esitanud mitte kuulajad, nagu tavaks, vaid kirjanik. Jürgen Rooste näitas oma eelviimast luulekogu “Higgsi boson” (2012) ja küsis õpilastelt, kas nad teavad, mis see Higgsi boson on. Kirjaniku üllatuseks osati saalist ka vastata. Abiturient Silver Kleimann-Leimann teadis, et see on elementaarosake, mida veel täpselt pole vaadeldud. Loomulikult sai Silver selle eest kingiks luulekogu.
Jürgen Rooste võrdles Higgsi bosonit armastusega: mõlema puhul on palju neid, kes usuvad, et see on olemas, aga palju ka neid, kes selle olemasolusse ei usu. Veronika omakorda sai Jürgeni kogu nimiluuletusest inspiratsiooni ja kirjutas sellest lähtuva luuletuse, milles nimetas Jürgenit oma verevennaks. Mõlemad kirjanikud esitasid oma luuletuse suure emotsionaalsusega.
Õrn ja rõve
Alati tuntakse huvi, mida kirjanikud ise nooruses lugenud on ning mis on andnud neile tõuke kirjutamiseks. Jürgen tunnistas, et tema jaoks olid väga tähtsad kaks 1989. aasta oktoobrikuus ilmunud ajakirjanumbrit — Nõukogude Naise ja Vikerkaare oma. Esimeses tutvustati seksipoose ja teises saksa ekspressionistlikku kirjandust. 1990. aastate keskel Tallinna Reaalkoolis õppides tuli Roostel tahtmine olla kihvt mees ning tema meelest pidi selline mees lugema Salingeri ja Hemingwayd ning kirjutama jutte. Luuletusi hakkas ta kirjutama pisut hiljem, et ühe teatud tüdruku tähelepanu võita.
Veronika ütles, et tema hakkas luuletusi kirjutama hilja. Tema esimese kogu luuletused pärinevad aastatest 2009-2010. Tema luuletused on enamasti tõestisündinud lood, elupildid. Bussis või rongis sõites jääb ta sageli mõnd inimest vaatama, sageli lausa ebasündsalt kauaks silmitsema, ja sealsamas paneb ta luuletused kirja. Teises luulekogus on lausa märgitud, et luuletused on kirjutatud elektrirongis ning bussides nr 10 ja 18. Mõned bussiluuletused luges Veronika ette, näiteks luuletuse mustas sulejopes jorsist ja 87-aastasest pimedast vanamehest, kes kohtusid bussis nr 18.
Siinkohal peab ütlema, et nii Veronika kui ka Jürgeni luule-esitused võeti vastu tugeva aplausiga. Eriti elati kaasa Veronika esitatud õ-tähe jutule. Kui ta kirjutas eelkooliealistele lugemaõppimiseks tööraamatuid, siis tundus talle, et praegustele lastele, kes surfavad juba internetis, ei saa teha titalikke õppematerjale, peaks olema midagi teistsugust. Näiteks “õ” on Veronika meelest kõige õrnem ja kõige rõvedam täht ja seda kasutades saab koostada lause “Rõve Tõnu oli õudne lõngus”. See lause küll aabitsasse sisse ei läinud, ent sellest inspireeritult sündis pikem õ-tähe jutt.
Panid armastama oma loomingut
Sama teemat jätkas Jürgen, kelle sõnul on levinud eelarvamus, et tänapäeva eesti kirjandus on rõve. Tõsi, Peeter Sauteri, Tarmo Tederi ja Kaur Kenderi tekstides rõvedust muidugi on, ent selle põhjal ei tasu teha üldistust. Jürgen tõi näiteid meie tänavapildis levinud lööpidest (need on väikesed ühe-kahe ligitõmbava pealkirjaga ajalehte reklaamivad plakatid), millel kasutatakse palju räigemaid sõnu kui nimetatud autorite teostes. Gümnaasiuminoortel soovitas Jürgen aga eesti uudiskirjandusest lugeda Jan Kausi raamatut “Koju”, mis koosneb kolmest armastusloost ja kujutab tõetruult praegust Eesti elu.
Lisaks oma luuletustele lugeski Jürgen ka oma sõprade Jan Kausi ja Mihkel Kaevatsi loomingut. Kausi lood pärinesid kogumikust “Miniatuurid”, sest Roostele meeldivad tekstid, mis pole üle poole lehekülje pikad. Kaevatsi luuletused pärinesid kogumikust “Ungari kirsid & teisi luuletusi”.
Nii Veronika Kivisilla kui ka Jürgen Rooste mainisid, et suuliselt esitatav luule on sageli elusam kui kirjapandu. Näiteks toodi Chalice, Tommyboy ja Päär Päärenson, kes esitavad oma tekste peast. Mõnikord pole need tekstis kirjalikult ilmunudki. Veronika lisas, et ka tema tekste on nimetatud räpilikeks.
Koolides on Rooste palju esinenud. Erilise elamuse sai ta Udmurtias, kus ta käis väikese kirjanike grupiga. Ühes sealses koolis küsiti talt näiteks, kui palju Eestis koolides eesti keelt õpetatakse. Kui Jürgen Rooste vastas, et viis tundi nädalas ning lisas, et kogu õppetöö ongi ju eesti keeles, siis selgus, et Udmurtias õpitakse udmurdi keelt ainult kaks tundi nädalas ka muul ajal toimub õppetöö vene keeles. Veel nägi Jürgen selles koolis 2010. aastal trükitud koolikaarti, millel Balti riigid kuuluvad ikka veel Venemaa koosseisu.
“Meie sündisime Nõukogude Liidus, see oli kole koht, mille kõige koledamaks paigaks oli kool,” meenutas Jürgen. “Meie õpikutes oli väike Volodja, kes pärast muutus juba suureks Leniniks. Vabas Eestis on hoopis teistsugune tunne elada ja luuletada.”
Veronika lisas väikse irooniaga, et temale meeldisid küll lood Volodjast, näiteks “Lenin ja leevike”. See kutsus saalis esile spontaanse naerupurske. Tandem Jürgen Rooste-Veronika Kivisilla suutis tunni ajaga terve saalitäie inimesi oma loomingut armastama panna. Jürgen Rooste ütles küll, et pole enne Jõgeval esinenud, ent Jõgevaga on kaudselt seotud esimene tunnustus tema kirjanikutööle. 2000. aastal anti tema luulekogule “Sonetid” aasta parimale debüütteosele mõeldud Betti Alveri kirjandusauhind.
IX kirjandustuuri korraldasid Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing, toetasid Kultuurkapital ja Kultuuriministeerium.
i
ENE SÖÖT, Jõgeva linnaraamatukogu vanemraamatukoguhoidja
