Võõrsil elades on ta säilitanud ladusa eesti keele oskuse. Rahvuselt eestlane, elulaadilt kanadalane, tunneb ta ennast võrdselt hästi mõlemas riigis. Viimase 14 aasta jooksul on ta kord lühemalt, kord pikemalt veetnud suved Eestis. “Kui tulen Eestisse, läheb nädala jagu siinse eluga harjumiseks, kui lähen Kanadasse, siis samuti. Ülejäänud aja tunnen end hästi nii siin kui seal,” ütleb paljunäinud mees ise.
Noorusaastad möödusid Eestis
Herbert Loovere on sündinud kunagises Laiustähtvere vallas, vanemad ostsid Maarja lähedale Särje talu enne, kui 1924. aastal sündinud Herbert Loovere algkooli läks. Kui Herbert kooli läks, asus see juba Uhmardu külas, kuid kooli nimi oli ikkagi Särje.
Kohalikus algkoolis õppis Loovere neli aastat, viies-kuues klass möödusid aga samas lähedal asuvas Maarja koolis. Särje kooli neljas klassis õppis omal ajal kokku umbes 40 õpilast.
“Särje küla ulatus kunagi Saareni, oli päris suur küla, nüüd kannab seda nime ainult talu,” meenutas Loovere.
1944. aastal, kui Loovere oli 19-aastane, õppis ta Vahi põllunduskoolis Tartus. Sünniaasta järgi pidi noormees kuuluma saksa sõjaväe mobilisatsiooni alla, kuid tänu õpingutele oli ta esialgu sellest vabastatud.
“Ülikoolide ja kutsekoolide õpilased mobilisatsiooni alla ei kuulunud. Mul oli alati vastav paber kaasas, sakslased kontrollisid seda üsna tihti. Kui venelased 1944. aastal Narva alla jõudsid, pandi kinni nii ülikool kui ka Vahi põllunduskool. Seejärel vabastustunnistus loomulikult enam ei maksnud,” meenutas Loovere.
Kuigi tegelikult oli paber juba kehtetu, lasti tükk aega ikkagi vabalt liikuda, kolm korda võeti kinni ja viidi Tartusse, aga seal lasti jälle lahti.
Lõpuks said sakslased teada, et koolitunnistused on tühistatud. “Mind võeti kinni ja viidi Tartusse,” rääkis vanahärra.
Tartus mobiliseeriti noormees kohe sõjaväkke ja tagavararügemendi juurde Jõgevale.
“Veidi üle nädala saime Jõgeval olla, siis tuli käsk jala Tartusse minna. Tulime veel siit Narva maanteed pidi, sain kodust läbi tulla, kogu üksus ööbis Patastel. Teadsime, et meid saadetakse Tartusse väljaõppele, meil ei olnud veel sõjaväevormigi. Ise mõtlesime, et lähme Tartusse, seal on väljaõpe ja aega mõelda, mida teeme, kas siis laseme jalga sealt või selgub, kuidas olukorrad lähevad ja sõjaasjad muutuvad. Ei saa muidu niikaua ennast varjata ka, saadakse kätte. Kui Tartusse saime, löödi lahtiste loomavagunite peale ja sõit läks Valka, Valgas võeti kõik väljaõpetatud rügemendi mehed maha, saadeti Pihkva taha. Meie grupp, peamiselt üliõpilased, anti sakslastele üle. Sakslastega koos hakkasime marssima Riia poole. Jala marssisime Valgast Riiga, seal ikka räägiti väljaõppest,” meenutas Herbert Loovere ootamatut asjade käiku.
Tegelikult marsiti Riiast läbi Kuramaale, kus noored pandi kohe sõjaväe abiteenistusse (näiteks transpordiabi). Selleks ajaks oli juba teda, et Eesti on langenud ja venelaste poolt okupeeritud.
“Väga halb ja tühi tunne oli. Sai selgeks, et ei ole enam kodu ega kodumaad, kuhu tagasi ka minna,” ütles Loovere.
Õnneliku juhuse läbi Saksamaale
Kuramaal Herbert Loovere haigestus, tekkisid maohaavad. “Toit oli väga vilets. Sakslastel oli imelik komme: nad keetsid lihasuppi sõjaväekateldes, aga selle rindele saamisega oli probleeme, teinekord ei saanud läbi, sest näiteks venelaste tuli oli peal. Mõnikord kestis see päevi. Siis pandi supile niipalju äädikat sisse, et see halvaks ei läheks. Sellise toidu söömine võis olla üheks haigestumise põhjuseks,” arvas vanahärra tagantjärele.
Mehed olid “Kuramaa kotis”, s.t vene vägede poolt ümber piiratud, kust keegi enam välja ei saanud. Välja lasti ainult need, kes olid väga raskelt haavatud. “Algul, kui me sinna sattusime, siis sakslased murdsid “Kuramaa koti” veel lahti, seejärel said venelased Saksamaa poolse osa jälle kinni. Taoline olukord kestis seni, kuni rahulepingule alla kirjutati,” meenutas Loovere.
Kuramaal mingisugust arstiabi saada ei olnud praktiliselt võimalik, valud olid väga tugevad. Siiski oli Looverel õnne: ta otsustati saata arstlikule ülevaatusele Liepajasse. Sealses suures sõjaväelaatsaretis tutvus ta saksa arstiga, kellele olid Eesti ja eestlased armsaks saanud. Tänu tema abile saadeti Loovere ravile Saksamaale.
“Kui rongiga sõitsime, käisid terve öö lahingud, kuid imekombel raudteed puru ei lastud. Tuli oli ümberringi, kuulid lendasid isegi läbi vagunite. Lõpuks saadeti haiglasse ühte väiksemasse linna Berliini lähedal, kinosaal oli tehtud haiglaks. Seal olin peaaegu kuu aega,” meenutas Loovere.
Berliinist mehi välja ei lastud
Kui haiglast välja sain, anti sõjaväest nn haiglapuhkus. Läksin Berliini komandatuuri, sealt küsiti, et mis üksuse juurde te kuulute. Ütlesin, et seal, kust mind haiglasse saadeti, oli üks Saksa üksus, siis otsiti kõik paberid ja nimekirjad läbi ja leiti, et ei ole saksa sõjaväe nimekirjades,” rääkis Loovere.
Looverele pakuti, et kui ta tahab, võib Saksa sõjaväkke astuda, lähim Eesti leegion asus Taanis, ka sõidupilet lubati kompenseerida. Herbert Loovere vabatahtlikult sõdima minna ei tahtnud.
“Berliinist välja aga ei lastud ühtegi meest, kes püssi kanda jõudis. Isegi 70-80 aastased vanurid olid tänavatel valvepostidel,” meenutas vanahärra.
“Mind sunduslikult Saksa sõjaväkke võtta ei saanud, kuna olin võõra riigi kodanik. Kõik pidid tegelikult küll registreerima sõjaväeteenistusse, aga minul olid lisaks välismaalase staatusele haigla- ja puhkusepaberid,” meenutas Herbert Loovere.
“Aga mina tahtsin sealt välja saada, ükskõik kuhu, kasvõi liitlaste poole üle minna. Läksin ühe majori juurde, ütlesin, et olen “Kuramaa kotist” ära tulnud ja sõjaväehaiglas olnud. Nii kui ma seda Kuramaad nimetasin, hakati pabereid vaatama. Ütlesin, et mind toodi Eestist ära, ja minu sugulasi võib olla Reini ääres või Müncheni kandis. Olen nüüd kodumaa kaotanud, tahaksin neid otsima minna. Küll see major mõtles seda asja ja ütles, et saite veel eluga Kuramaa kotist välja. Ütlesin, et oli õnne, sain välja. Ütles siis, et üks moment, lähen rääkima. Rääkis ühe kõrgema ülemusega, oli mingisugune koloneli aukraadis, too saatis ta veel kuhugi kõrgemale edasi,” rääkis Loovere. Lõpuks õnnestus saada luba Berliinist lahkumiseks.
Teenistus Ameerika vägede alluvuses
Berliinist lahkus Loovere 1945. aasta märtsis, kui ta sealt rongiga Münchenisse sõitis. “Pärast sõda ei olnud võimalik kuhugi minna ja mingit tööd oli vaja. Tahtsin ikka Eestisse tagasi tulla, esimesel võimalusel, aga neid võimalusi ei olnud. Juba sakslased hakkasid ütlema, et enne ikka mõelge, kui hakkate Eestisse tagasi minema. Eestis on ikkagi kommunismilaine ja Vene valitsus. Peale sõda kogunes juba kokku väike grupp eestlasi. Oli ka Eesti Vabariigi tegelasi, väiksemaid ametnikke, need ikka arvasid, et Eestisse minek ei ole kasulik,” meenutas Loovere.
Seejärel asus Loovere Ameerika sõjaväe juurde teenistusse. Niinimetatud Ameerika tsooni sai teenistusse küll, aga enne uuriti, et pole olnud seotud natsidega ja oled välismaalane ja sõjaväe nimekirjadesse ei kuulu.
Ameerika sõjaväe juures transpordiüksuses oli mees teenistuses poolteist aastat, 1947. aastani. “Siis transpordiüksus, kus ma olin, kaotati. Tegelikult see oli väga hea amet ja koht. Siis hakati mobiliseeritud Ameerika sõjaväelasi tagasi saatma. Kui tahtsid edasi jääda, pidid kolmeaastasele lepingule alla kirjutama,” rääkis Loovere.
Kõigepealt Hollandisse, siis merele
“Kõige parema elustandardiga riik Euroopas oli tol ajal Holland. See riik võttis endale Saksamaalt tööle söekaevureid. Läksingi Hollandisse söekaevandusse, olin seal ligi poolteist aastat. Hakkasin siis arutama, et Eesti vist ikka vabaks ei saa, tahtsin Euroopast kaugemale saada. Tahtsin Ameerikasse või Kanadasse saada, aga sinna ei võetud alguses ja muidugi raha ka ei olnud. Raha niipalju üle ei jäänud: pidid ju viisa saama ja pileti ostma. Sel ajal oli palju põgenikke Kesk-Euroopast ja Saksamaalt, need läksid esimeses järjekorras,” rääkis Loovere.
Tuli võimalus laeva peale tööle minna. Laeva peal oli vaba elamine ja ülalpidamine ja raha jäi rohkem üle, sai koguma hakata.
Vahepeal oli Loovere pabereid vormistama hakanud. Ta tahtis just Kanadasse minna, kuna tundus, et see on Eesti kliimale sarnane. Ta arvas, et Kanadasse on kergem saada, pärast tuli välja, et USAsse oleks lihtsam olnud, sest ta oli Ameerika sõjaväeteenistuses olnud. Aga seda talle muidugi ei teatatud ega selgitatud.
“Lõpuks saadeti Londonist teade, et paberid on läbi vaadatud. Pidin minema Inglismaa Kanada saatkonda kohapeale arstlikule ülevaatusele ja jutuajamisele. Uuriti väga täpselt pabereid, et kust ja miks, kuidasmoodi ja nii edasi. Öeldi, et saadetakse siis teade, kui Kanada migratsiooniamet vastu võtab. See võttis oma neli-viis kuud aega, kui tuli teade, et Kanada viisa on võimalik saada ja emigreeruda Kanadasse. See oli 1951. aasta sügisel.
“Küsiti, kuhu tahan minna. Pidin nimetama Inglismaal ühe koha, kuhu Kanadas minna tahan. Üks sõber oli kirjutanud kirja Danger Bayst. Mina andsin selle nime ja pidin siis pileti ka sinnani ostma. Oleksin küll parema meelega kuhugi suuremasse linna läinud, aga kuna pilet oli juba ostetud, siis mõtlesin, et mis seal ikka. See on umbes Tartu suurune linn, Kanada keskosas,” meenutas Loovere.
Loovere oli töötanud meremehe ja söekaevurina, samuti mehhaanikuna, aga elukutset tal ikkagi ei olnud. Oli vaja hakata kohe leiba teenima.
“Saada oli rohkem suviseid lisatöid. Kõige rohkem tööd oli aga metsas. Metsatööl oli tükitöö ja head palgad, läksin siis sinna. Esialgu lõigati puid hariliku ühemehesaega, hiljem tuli ka mootorsaag. Ühemehesaega lõigati ka suuri puid. Algul veeti puid metsast välja hobusega,” meenutas Loovere.
“Hakkasin siis vaatama, et ega see metsatöö ole nii väga pikaajaline, tahtsin ikka linna mingit tööd vaadata. Järsku võeti lennukitehasesse töölisi, läksime sinna vaatama. Kahekesi eestlasest sõbraga läksime. Küsiti, kas me oskame plaane lugeda ja nende järgi tööd teha. Kuna oskasin, sain tööle, sõbrast sai aga minu abiline,” lisas mees.
Ta tahtis hakata edasi õppima, minna ülikooli ja seal oldi nõus meest ka vastu võtma, aga raha õppemaksu maksmiseks ei olnud, riik maksis koolituskuludest vaid poole. Keskkool ja algkool olid siiski tasuta.
Meresõidukooli sai minna, kui oli vähemalt kolm aastat sõidukogemust. Looverel oli see kogemus olemas, amet ei olnud küll kõige südamelähedasem, aga ta mõtles, et ega paber leiba küsi. Nii tegigi Loovere pärast merekooli tüürimehe eksamid ära.
Peale kooli lõpetamist hakkas ta sõitma sisevete laevadel. Seal oli väga suur puudus õppinud meremeestest ja eriti kaptenitest. Nii tõusis positsioon väga kiiresti: kõigepealt olid kolmas tüürimees, siis teine, esimene, siis kapten.
“Mul läksid need ajad väga kiirelt, muudkui tegin uusi eksameid. Kokku sõitsin siis merd 27 aastat, kuni pensionini välja,” märkis vanahärra.
Kahe lapse isa
Loovere on kahe lapse ? poja ja tütre ? isa. Oma abikaasaga sai ta tuttavaks tuttavate ja sõpradega kaudu, naise vanemad olid pärit Sotimaalt. Loovere ema käis Kanadas külas 1967. aastal, kui tal lõpuks õnnestus viisa saada. Sel ajal, kui ema Kanadas käis, oli Loovere veel meremees ja poissmees. Ema hakkas rääkima, et aeg oleks hakata abiellumise peale mõtlema.
“Poeg käis esimest korda Eestis umbes kaks aastat tagasi, ta on nüüd juba ise abielus, kahe poja isa. Tema abikaasa on Taanist pärit. Tütar on veel vallaline, üliõpilane. Kaks aastat tagasi lõpetas ta ülikooli arstiteaduskonna. Ta töötab küll praegu arstina, kuid tahab eriarstiks saada, see võtab veel mitu aastat aega,” ütles vanahärra.
Kanada eestlased tegelesid kõik Eesti iseseisvuse taastamisega. “Kirjutati kirju Kanada riigimeestele, kui Eestit nimetati, siis meist nad midagi ei teadnud. Lõpuks olid need riigimehed juba nii teadlikud, et said aru, mis Eestiga juhtunud oli. Ega Ameerika ja Kanada tunnistanud Eesti ülevõtmist venelaste poolt. Seal tunnistati Eesti Vabariiki ja Eesti Vabariigi kodanikke,” märkis Loovere.
Eesti kogukond on Kanadas võrdlemisi suur Torontos. Danger Bays oli ka pärast sõda eestlasi umbes 600-700 vahel. Siis hakkas neid vähemaks jääma, paljud läksid suurematesse linnadesse, vanemad on juba manalateele läinud, nüüd on seal eestlasi üsna vähe järele jäänud. Praegu võib neid umbes kuuskümmend olla. On oma üritused ja kooskäimised nagu näiteks vabariigi aastapäeval, samuti on oma kirik.
Kokkusaamisi igapäevaelus on aga võrdlemisi harva. Igaühel on oma elamised ja tegemised ning toimetused. Eestlaste järeltulijad enam üldiselt eesti keelt ei oska, parem on olukord vaid nendes perekondades, kus eestlased on omavahel abielus.
“Minu lapsed kumbki eesti keelt ei oska. Kui nad olid väikesed, tahtsin neile seda õpetama hakata. Naine aga arvas, et mis sa piinad neid, neil nagunii sellega midagi teha ei ole. Siis jäi see sinnapaika, nüüd aga lapsed isegi küsivad, et miks neile eesti keelt õpetatud ei ole,” rääkis mees.
Vanahärra tuli esimest korda Eestisse tagasi kas 1990. või 1991. aastal. Eesti siis veel vaba ei olnud, Vene väed olid siin, ka püssimehed olid näiteks sadamas.
Järgmisel aastal, kui ta Eestisse tuli, oli küll juba Eesti Vabariik. Eesti riik on Loovere hinnangul kümne aasta jooksul võrdlemisi palju muutunud. Siiski arvab ta, et oleks pidanud rohkem muutuma. “Olin peale Teist maailmasõda Saksamaal, mis oli täiesti rusudes. Ameerika pani Saksamaal paika ajutise valitsuse. Kolme-nelja aastaga sai rusudes Saksamaa üsna heale järjele. Kui mina sealt ära läksin, juba siis oli Saksamaa üsna heas majanduslikus olukorras. Eesti oleks võinud ka kiiremini areneda, kuidagi see bürokraatia ja valitsuse tegevus siin on takistuseks olnud,” märkis väliseestlane.
Tema sõnul on see, et Eesti on nüüd Euroopa Liidus, riigile väga kasulik, eelkõige tulevikku silmas pidades. Suurtest turublokkidest väljajäämine on praeguses olukorras võimatu, sest suurte kaubandusblokkide vahel on soodustariifid. Eesti ei ole väljaspool neid võimeline eksisteerima. Seda nii põllumajanduse, kaubanduse kui ka tööstuse alal.
“Üldiselt on minu tunnetes ja mõtetes Eesti palju ilusam ja parem maa kui Kanada. Kanada on laialdane asustamata ala, kus on metsad. Pilt on hoopis teistsugune, Eesti on palju rohelisem. Seda on mu lapsed ka öelnud. Eks see, kust pärit oled, on ka endale südamelähedasem,” tõdes elus palju näinud mees.
EVA KLAAS