Lisaks “Peole” on kogumikku mahtunud “Karol”, “Serenaad”, “Rebane-filosoof”, “Rebane-aspirant” ja “Lesed”. Neli näitemängu viiest on ühevaatuselised ning kõik tekstid on kirjutatud absurdivõtmes ? nagu Mro?eki muu loomingki enamasti.
Kui üritada “Pidu”, “Karolit” või mõne teist teksti realistlikus võtmes lugema hakata, võib tunduda esmapilgul, et tegemist on täieliku jamaga. Kui aga asjasse süvened ja allhoovusi tunnetama hakkad, saad aru, et absurdse ja uskumatu sündmustejada kaudu lahkab Mro?ek täiesti tõsiseltvõetavaid inimeksistentsiga seotud probleeme.
Näiteks “Karolis” tulevad silmaarsti juurde püssiga taat ja tema lapselaps ning nõuavad taadile prille, et too saaks täita oma südamesoovi ja lasta maha kellegi Karoli, kes olevat, piltlikult öeldes, süüdi kõiges halvas, mis taadi elus on ette tulnud ning mis veel tulla võib. Kui taat prillid ? esiotsa arsti enda omad ? ette saab, hakkab ta kahtlustama, et arst ongi Karol. Oma naha päästmiseks väidab arst, et Karol on see, kes järgmisena uksest sisse astub. Järgmine patsient langebki taadi püssi läbi, ent nagu selgub, sellega lugu ei lõpe, sest taat tõotab peatselt jälle tulla: Karoleid olevat nimelt rohkem kui üks. Mistõttu arst “müüb” taadile juba ette “maha” järgmise päeva patsiendi, kelle eesnimi juhuslikult tõesti on Karol.
Võib arvata, et ühegi maailma silmaarsti kabinetis pole kunagi midagi sellist juhtunud, küll aga on toiminud sarnased mõtte- ja käitumismallid alati, kui kusagil on olnud võimul mõni repressioone harrastav diktaator.
“Mind ennast paelub Mro?eki tekstide juures eelkõige vaimukas ja paradoksiderohke dialoog, mis meenutab sõnalist pingpongi,” ütles Hendrik Lindepuu. “Ja erinevalt mõnedest teistest poola autoritest on Mro?ek suhteliselt lihtsalt tõlgitav. Mitmetähenduslikkust tema tekstides küll on, aga selle saab enam-vähem üks-ühele poola keelest eesti keelde üle tuua.”
Mro?ekit on Lindepuu varemgi tõlkinud: kaks aastat tagasi ilmus tema eestindatuna kogumik “”Suvepäev” ja teisi näidendeid”. Kuna selle paarisaja eksemplarine tiraa? on juba läbi müüdud, tundub, et Mro?eki austajatest Eestis puudu pole.
“Absurdiarmastus ongi tegelikult keskmisele eestlasele omasem kui keskmisele poolakale,” arvas Hendrik Lindepuu. “Poolas on absurd rohkem kultuurieliidi pärusmaa.”
Lavastatudki on Mro?ekit Eesti teatrites üsna palju. Äsjailmunud kogumiku tekstidest on tõlkija teada lavale jõudnud “Karol” (Vanemuises mängiti seda, tõsi küll, “Silmaarsti” nime all) ja “Pidu”. N-ö rebase-sarja tükke kavatses lavastada kadunud Evald Hermaküla, aga kavatsuseks see paraku jäigi.
Kui mitu Hendrik Lindepuu tõlkeraamatut on ilmunud Poola Raamatu Instituudi toetusel, siis äsjase Mro?eki-kogumiku toetajaks on Eesti Kultuurkapital. Poolakad panid “õla alla” sel viisil, et Poola saatkond kostitas raamatuesitlusel ? see sai teoks 16. märtsil Tallinnas Kirjanike Majas ? viibinuid veiniga.
“Poola Raamatu Instituudi toetusele loodan aga Poola draamatekste tutvustava sarja jätkamisel,” ütles Hendrik Lindepuu. “Kavatsen nimelt sarja viienda raamatuna välja anda kolme Tadeusz Rozewiczi näidendit sisaldava kogumiku. Üks näidend on juba tõlgitud, kahe järgmise tõlkimine oleks aga kolme-nelja kuu n-ö täiskoha töö, mida mina kui pereisa ilma kindla stipendiumita ette võtta ei saa. Rozewiczi tekstid on oluliselt raskemad tõlkida. Need on poeedi kirjutatud näitemängud ja poola draamakorüfee Boguslaw Schaefferi sõnul on poeedi tekst teatris nagu naine meeste WC-s: ta on küll ilus, aga täiesti vales kohas.”
Tõlkestipendiumi taotluse postitas Hendrik üleeile, vastust ei looda aga enne suve-sügist. Ent tööjärg ei saa ka vahepeal otsa: Loomingu Raamatukogule on ta lubanud tõlkida kogumiku jagu keskealise poola naisprosaisti Olga Tokarczuki jutte. Mai keskel on Hendrik aga oodatud Krakowis toimuvale esimesele ülemaailmsele poola kirjanduse tõlkijate kongressile, kus loodab saada uut infot värske poola kirjanduse kohta. Samuti annab kongress võimaluse taaskohtuda vanade tuttavatega ning sõlmida uusi tutvusi teiste poola kirjanduse tõlkijate, kirjastajate jt vajalike inimestega.
Poola Raamatu Instituudile stipendiumitaotlust koostades tegi Hendrik Lindepuu natuke statistikat ning luges kokku, et on tõlkinud juba 43 poola näidendit ning hulga proosatekste veel peale selle. See on päris aukartust äratav arv, ent number võiks olla veel suuremgi, kui Hendrik poleks südameasjaks võtnud ka noorte kergejõustiklaste treenimist.
“Praegu on kolmel minu õpilasel reaalne võimalus täita noorte maailmameistrivõistluste norm ning see nõuab lisaks lihtsalt suurele tööle ka loomingulist ja individuaalset lähenemist,” ütles Hendrik Lindepuu.
RIINA MÄGI
