Helle Karis-Murdmaa nimega seoses tuleb eesti filmihuvilisel arvatavasti esimesena meelde tema poolt 1981. aastal Oskar Lutsu lasteraamatu põhjal vändatud „Nukitsamees”. Helle Karis ise „Nukitsameest” siiski oma loomingu tipuks ei pea.
„Nukitsamees“ tegi tänavu suurprojekti „Eesti Film 100” raames läbi digitaalse uuenduskuuri. Uue versiooni esilinastus oli mai algul Tallinna kinos Artis ning seda sai näha ka augusti keskel Palamusel toimunud Theodor Lutsu filmipäevadel, kus režissöör ise kohal viibis.
Miks võtsite omal ajal ette „Nukitsamehest” filmi tegemise? Oli see stuudio plaanides?
Ei. Ja mul endalgi olid algul teised plaanid. Töötasin siis televisioonis ja olin senini teinud ainult dokumentaalfilme ja lavastuslikke telesaateid. Oma esimese mängufilmi tahtsin teha Eno Raua lasteraamatute „Päris kriminaalne lugu” ja „Lugu lendavate taldrikutega” põhjal, aga stuudio juhtkond vahetus ja film pandi seisma. Seejärel pakkusin mitut muud filmiideed, aga ükski neist läbi ei läinud. Kui koos toonase telekolleegi Helgi Oidermaga nuputama hakkasime, mis võiks olla see materjal, mida stuudiol oleks võimatu tagasi lükata, pakkus just tema välja „Nukitsamehe”.
Mina ei olnud „Nukitsamehest“ algul üldse vaimustuses. Minu meelest pole see ei folkloor ega ka žanripuhas kunstmuinasjutt. Liiatigi laguneb lugu lõpupoole, kui tegevus metsast koju kandub, üldse koost. Kui esimeses osas on Lutsul kõik väga täpselt lahti kirjutatud, siis teine osa on nagu skeem: kommenteeritakse lihtsalt, et Nukitsamees kasvas ümber — ja ongi kõik. Järelikult tuli leida loo filmiks tegemiseks selline viis, mis aitaks Lutsu dramaturgilised puudujäägid ära peita ja mõnedest hõredatest kohtadest lihtsalt „üle hüpata”. Sealt tuligi mõte: aga teeks muusikali! Kui hakkad tõsimeelset muinasjutufilmi tegema, siis tuleb hirmsasti pingutada, et kõik oleks usutav, nagu päris, aga muusikal annab alati selle võimaluse, et lugu ei peagi päris tõsiselt võtma.
Kas kohe tuli mõte, et muusika võiks kirjutada Olav Ehala?
Ei tulnud. Küll aga tahtsin algusest peale, et laulutekstid kirjutaks Juhan Viiding. Suhtlesime temaga nooruses päris palju ja liikusime samades ringkondades. Filmi laulud pidid minu nägemuses olema mitte lihtsalt „äralaulmise” laulud, vaid neis pidi olema mingi „knihv”. Ehala tollased muusikalised katsetused lubasid loota, et ta saab selliste laulude kirjutamisega hakkama.
Juhan Viidinguga oli väga kerge koos töötada, sest me olime mõttekaaslased. Kui rääkisin talle ära, mida ühe või teise lauluga oleks vaja saavutada, siis kirjutaski ta just sellised sõnad. Ühest küljest on tema tekstid väga konkreetsed, teisalt sisaldavad need suuri üldistusi.
Ehalaga oli meil laulude ümber natuke piikide murdmist ka: palusin tal laulude filmi ideega parema haakumise ja suurema sünkroonsuse huvides nii mõnegi asja ümber teha. Usun, et talle see tookord ei meeldinud, aga usun ka, et need ümbertegemised tulid lauludele kasuks.
Kas oskasite tookord ette näha, et „Nukitsamehe” laulud ajaproovile nii hästi vastu peavad ja iseseisvat, filmivälist elu elama hakkavad? Mitut selle filmi laulu on ju laulupeolgi lauldud.
„Nukitsamehe” laulud sündisid teatud mõttes kollektiivse töö tulemusena. „Nukitsamehe“ kujundite ja sümbolite maailma luues püüdsime jõuda kollektiivse alateadvuseni, mille olemasolusse ma kaljukindlalt usun. Sellesama maailma osaks on ka „Nukitsamehe” laulud: needki puudutavad meie kollektiivset alateadvust ning neis sisalduv sõnum kehtib igal ajal ja igal pool. Nii et iseseisev elu oli nendesse lauludesse kodeeritud juba nende loomise hetkest peale. Kui aga keegi püüab väita, et need laulud on head ainult tänu Ehala kirjutatud muusikale, siis ma saan väga kurjaks, sest tegelikult see nii ei ole: see on suure meeskonna töö ette planeeritud tulemus. Paraku on kujunenud nii, et ainult üks inimene end nende laulude loojaau paistel soojendab.
Kuidas „Nukitsamehe” jaoks näitlejateseltskonna kokku saite?
Enamiku osaliste puhul olid kujutluspildid kindlatest näitlejatest kindlates rollides kerged tekkima. Aarne Üksküla tundus vastavat kõige paremini meie kõigi ettekujutusele ideaalsest isakujust, Sulev Nõmmik oli just selline lõbus ja armas, nagu üks õige vanaisa peaks olema. Ema kujuga tekkis siiski probleeme. Minu ettekujutuses pidi ema olema suur, tugev ja ürgemalik talunaine ning just selliseid omadusi nägin ma Ines Arus: lävisin temaga päris tihedalt ning minu sõpruskonnas oligi Ines see, kes kõigile toeks oli ja kõigile probleemidele lahenduse leidis. Paraku teadis laiem üldsus teda tol hetkel eelkõige karikatuurse Elisabeth Jõhvina „Reklaamiklubi” saatest ning loomulikult olid nii stuudio juhtkond kui ka filmigrupp tema emarolli kinnitamise vastu. Ent mul õnnestus nad ümber veenda.
Mõhku ja Tölpat olid kõik meesnäitlejad muidugi rõõmuga nõus mängima, aga ainsad, kes tegid seda siiralt ja lapsele arusaadavas võtmes, olid Tõnu Kark ja Urmas Kibuspuu. Teistel kiskus asi lollitamiseks.
Kõige suuremas hädas olime nimiosalise leidmisega. Mäletan, kuidas me viimase fotoproovi lõppedes tühjas ateljees istusime, hinges mure sellepärast, et vaatamata poolte Eestimaa koolide ja lasteaedade „läbitraalimisele” meil õiget Nukitsameest — sellist tõelist „tümikat” — ikka veel pole. Äkki koputati uksele ja selle vahelt vaatas sisse naisterahvas, kes küsis, kas ta võib meile veel ühe lapse näha tuua: naabrilapse, kes tema meelest lihtsalt on väga Nukitsamehe moodi. See tatise ninaalusega naabripoiss oli nelja-aastane Egert Soll. Meie „tere“ peale ei tulnud talt vastuseks ühtegi sõna. Kui nime küsisin, ütles ta: „Mis see sinu asi on!” Kui laua pealt kommi pakkusin, ütles: „See on iseasi.” Tegime küll veel ka fotoproovi, aga juba enne seda oli meile selge, et Nukitsamees on leitud.
Eesti laste kohta on tihti arvatud, et neid on raske näitlema panna. „Nukitsamehes” see müüt kinnitust ei leia.
Lastega töötades võib sellised sõnad nagu näitlemine ja lavastamine üldse ära unustada. Lastega tuleb koos mängida ning kui oled leidnud piisavalt vastuvõtlikud, tundlikud ja hea fantaasiaga lapsed, siis nad tulevad lihtsalt sinu mänguga kaasa. Tõsi, Egert Soll oli küll selline tüüp, et ta sai juba nelja-viieaastasena aru, et ta mängib, et ta teeb rolli.
Mis temast nüüdseks saanud on?
Minu teada elab ta Soomes ja teeb mingit üsna lihtsat tööd. Ta küll üritas omal ajal jala teatrimaailma ukse vahele saada, ent tema ees see uks ei avanenud.
Kuulu järgi olla „Nukitsamehe” võtete ajal kostümeeritud-grimeeritud metsakollidega seoses mõningaid lõbusaid vahejuhtumeid aset leidnud.
Jah, neist räägitakse mitmeid eri versioone. Mina tean kaht vahejuhtumit. Et metsakollide grimeerimine võttis palju aega ja grimeerijaid oli vähe, siis tuli juba grimeeritud tegelastel teisi päris pikalt oodata. Nii veetsidki Kark ja Kibuspuu ühel hommikul aega Nuias pargipingil, kui selsamal pingil juba enne nende tulekut maganud joodik ühtäkki ärkas ja „pinginaabreid” nähes end poolsurnuks ehmatas. Veel räägitakse sellest, kuidas grimeeritud metsakollid võtetevahelisel puhkehetkel metsas mustikaid korjasid ja seal mingi lasteekskursiooniga kokku juhtusid.
Kuidas kriitika vastvalminud „Nukitsamehesse” suhtus?
Kui mõned asjatundmatud irisejad välja arvata, võeti film minu mäletamist mööda hästi vastu. Ka stuudio juhtkond oli tulemusega rahul. Sain alles tagantjärele teada, et nad olid juba võtete ajal mõnuga töökaadreid vaadanud. Moskvast kinokomiteest tuli aga tuld ja tõrva: pooleteise leheküljelises „bullas” süüdistati meid selles, et me püüame estetiseerida värdjalikkust; uuriti, kellele või millele me nende kollidega ikkagi vihjame, ning nõuti, et film lõigataks ümber lühifilmiks. Kuidas Tallinnfilmi toonane peatoimetaja Enn Rekkor selle nõudmise pareeris, seda teadis ainult tema ise ning selle teadmise on ta nüüdseks enesega hauda kaasa viinud. Kui ta tahtis filmi päästa, suutis ta seda enamasti alati, kui ei, siis ütles, et Moskva keelas ära. Meie nimetasime neid Rekkori murumängudeks.
Kuidas olete rahul „Nukitsamehe“ digitaalselt taastatud versiooniga?
Ma lootsin, et pildi kvaliteet läheb taastamise käigus paremaks ja eks ta läkski, ainult et värvid on nüüd „toored” ja see, mis varem oli kunstipäraselt varjul, on nüüd ebakunstipäraselt nähtaval. Iseasi, et tänapäeva laps ongi võib-olla harjunud „jõhkra” digitaalse pildiga. Minu meelest on taastamistöö tehtud ka poolikult ning koos telemeestega pakkusime välja, mida veel teha võiks, et selle lõpetatuks saaks lugeda. Aga ma ei usu, et meid kuulda võetakse.
Ka Teie kaks järgmist mängufilmi olid muinasjutufilmid.
Jah. „Karoliine hõbelõnga” aluseks on eesti muinasjutt „Kuldvokk”, millele on lisatud motiive teistest muinasjuttudest. Seda filmi tehes jäid paraku nii mõnedki toredad stseenid, põrgustseen kaasa arvatud, toonaste kesiste tehniliste võimaluste tõttu üles võtmata. Nüüd tehtaks sellised asjad ära 3D graafikat kasutades.
Ma ise hindan oma mängufilmidest kõige enam Anderseni muinasjutul põhinevat filmi „Metsluiged”. Selle filmi tegemise ajaks olin jõudnud sellisele vaimsele tasemele, millelt oleks võinud mängufilmide tegemist alles alustada. Kui „Nukitsamees” on rohkem tilulilu, siis „Metsluiged” sisaldab sügavat eluõpetust.
Pärast 1987. aastal valminud „Metsluiki” pole Te mängufilme enam teinud. Millele Teie aeg on kulunud ja millega praegu tegelete?
1980. aastate lõpus võttis suure osa minu ajast stuudio Oriest juhendamine. Uurisime koos noorte stuudiolastega ida ja põhja rahvaste mütoloogiat ning järgides Steineri põhimõtet, et isiksus kujuneb isiksuse paistel, viisin ma neid kokku mitmete vaimusuurustega, nagu näiteks Rein Sepaga, kes on tõlkinud eesti keelde „Nibelungide laulu”, „Vanema Edda”, „Noorema Edda”, „Beowulfi” ja paljud muud olulised tekstid. Ehkki kõnealuse stuudio eesmärgiks polnud uute filmiloojate, vaid filmikunsti vahendite kaasabil iseseisvalt mõtlevate haritud noorte kasvatamine, on selle stuudio kasvandike hulgas siiski ka filmitegijaid — Jaak Kilmi näiteks.
Mis viimase aja tegemistesse puutub, siis kaks aastat tagasi sai mul valmis Eri Klasist kõnelev film „Dirigendi kõla“. Valmis, aga televisioonis veel näitamata on ka mullust laulupidu jäädvustav film „Pidu vihmas ja päikeses”. Ka järgmise, astrofüüsik Jaan Einastot portreteeriva filmi materjal on enam-vähem üles võetud. Plaanis on veel film XVIII sajandil Koluvere lossis elanud Württembergi printsessist Augustast ning Anderseni muinasjutul „Kuusk” põhinev lastefilm.
Kuidas olete rahul eesti filmikunsti praeguse seisuga?
Minu meelest jääb tänapäeva eesti filmidel puudu üldistusjõust. Nii et praegused filmitegijad võivad küll üksteist vastastikku kiita ning festivalidelt auhindugi noppida, aga ma ei usu, et nende loodu ajas kestma jääb.
i
RIINA MÄGI
