Viimastel aastatel on otse, halvasti ning teravalt ütlemine trendiks, või siis täpsemalt normiks saanud. Põhjuseid ei ole kindlasti üks. Kui meenutada Eesti riigi algusaastaid möödunud sajandi 20ndatel, siis näiteks meiegi parlamendis väga üksteist ei hellitatud, ikka kostitati, küll enamasti vasakult tiivalt, härraste poole paremalt vingete ehk krõbedate ütlemistega.
Sellest, et kedagi eesliks sõimati, kes liialt häälitseb, polnud midagi erilist. Istungite juhataja tegi muidugi seepeale jõulisi märkusi. Vahel võeti ka põhimõtete selgitamiseks käed appi.
Viimaste aastate tendents on, et krõbedamat retoorikat tuleb pigem ennast parempoolseks määratlenud jõudude poolt. Vahepeal tunduski ju, et elame parajas „roosas“ või „lillas“ lögas, sest elu oli, ja on, hästi leebe – ühiskond saavutas püstitatud eesmärgid, saadi Euroopa Liidu ja NATO liikmeks ning seda kõike malbe naeratuse saatel. Jah, selline lilleline elu ei sobi ju alati meestele-naistele, kes soovivad särtsu ja elektrit. Ilu võib hakata närvidele käima, midagi võiks ju ometi toimuda …
Maailm tungib tuppa
Uueks reljeefsust ärakasutava jõuna on maailma lisandunud, vastukäiguna Donald Trumpi loosunglikkusele, mida säutsudeks kutsutakse, lapseohtu eeskõnelejate planeedipäästjate kogukond, kes paistab paisuvat. On ju teada tuntud loodusseadus, et igale jõule tekib varem või hiljem vastujõud ja nii see ongi toimunud või toimumas.
Eesti pole ääreala või oaas, mis kõikidest maailma liikumistest kuidagi eemale jääks ning saaks end hoida ja puhtana püsida. Kõik mullistused, mis maailma möllavad, jõuavad varem või hiljem siia. Nad võtavad küll tihtilugu koduse vormi, kuid tulevad igal juhul. Ka kliimastreigid, mis maailma vallutavad, jõuavad meie väikelinnadesse, rääkimata sotsiaalmeediast ja muudest kanalitest, kus kodanikkond suhtleb, vahel lausa mässab ning märatseb.
Kogu selle taustal tundub aga eriti naljakas, kui Mustvee volikogus ütleb üks volikogu liige teisele väidetavalt nn avalikul territooriumil, et parem ära minu jahimajja tule, sest sa ei ole sinna oodatud, mis annab põhjuse umbusalduse avaldamiseks. See on nii siilile kui ka avalikkusele selge, et tegelik põhjus on kuskil mujal, et keegi on pidanud millestki loobuma või jumal teab mis. Olen seda kodukandi poliitikat näinud nii mitmeski vallas Maarjamaal ja julgen nõnda väita. Põhiliseks õigustuseks Mustvee vallas umbamiseks on aga toodud ebaeetiline käitumine?
Kogu selles loos kerkib teise mõistete hulgas esile mõiste „avalik territoorium”, mida kasutas kahe mehe isikliku sõnavahetuse koha määratlemiseks umbusaldajate esindaja Marianne Kivimurd-Tarelkina. Mis asi see avalik territoorium on ja kas sellisel üksusel tuleb kuidagi teistmoodi olla, valida erilise hoolega sõnu ning olla taevalikult puhas? Kas Mustvee kultuurikeskuse ukseesine on taevariigi esine, kus üks inimene ütleb teisele, et ära tule minu maamajja ning see on patt?
Inimene avalikus ruumis
Avalik ruum on tõesti mõiste, mis igasuguste konfliktide põhjal on vaja määratleda. Olen ise ajakirjaniku ja kodanikuaktivistina saanud sellist sõimu, armsad sõbrad, millist te ei kujuta ettegi! Ühe linna linnavolikogu liige sõimas mind klouniks, teine äärmusradikaalseks terroristiks, s..tapeaks ja mis kõik veel. „See Sarapuu on üks igavene taun,” on üks leebemaid „kiitusi“, mida olen kommentaariumis pälvinud. Selline sõnakasutus on avalikus ruumis liikumisel ja tegutsemisel paraku täiesti tavaline. Normaalne, kui teile niimoodi paremini sobib öelda. Jah, see on jätkuvalt harjumatu, kuid midagi pole parata kui amet selline. Ja mida ma veel õpetajana kuulnud olen, ei taha meenutadagi.
Ka kõige parema tahtmise juures ei suuda ma mõista, miks viimati mainitud vallavolikogus jauratakse mingi nähtusega, mis ammu ei enam müü. „Ära tule minu liivakasti,” on kümneid kord pehmem, kui viimaste kuude sise- ja rahandusministrite pressikonverentsidel öeldu. Ja mis me viimasest ajast räägime, kui tänase suurima opositsioonijõu Reformierakonna rahandusminister Jürgen Ligi palus Kadri Simsonil kaagutamine lõpetada.
Need näited kõik on toimunud avalikul territooriumil, kordi avalikumal kui Mustvee kultuurikeskuse trepp. Kurioosne on, et antud juhtumi puhul kahe, ja veel ühe küla mehe, ei kuulnud keegi, mis täpselt toimus. Kus siin on avalik territoorium? Isegi märki pole maha jäänud. Sõna-sõna-vastu situatsioon, tavatsetakse seda tihtilugu määratleda.
Ma saan aru püüdest säilitada Mustvee vald puhta ja õilsa oaasina n-ö pasamere keskel, kuid siiski tahan kogu eelöeldut kokkuvõtvalt ning kiuslikult mainida, et lahja, väga nõrk.
Tänapäeva reaalsust ja avalikus ruumis toimuvat silmas pidades, kus eetika mõõdupuud on pehmelt öeldes sassis, segi ning paigast nihkunud, on tegemist äärmiselt lahja põhjendusega. Volikogu liikmetelt, kes on avaliku elu tegelased, eeldaks tugevat ja kindlat meelt ning rohkem stressitaluvust, nii nagu kõik tööandjad eeldavad oma töötajatelt. Valijad aga võiks korraldada läbi järgmiste valimiste tulevastele volikogulastele tõsisema tuleproovi, tõsisema töövestluse.
INDREK SARAPUU, ajakirjanik
