Põltsamaa kalmistul õnnistati kauaaegse Põltsamaal tegutsenud muusikaõpetaja ja koorijuhi Heli Martini hauakivi. Möödunud pühapäeval oleks Heli Martin saanud 90 – aastaseks.
Heli Martiniga kokku puutunud põltsamaalased meenutavad kunagist suurepärast muusikainimest.
Endine kauaaegne Põltsamaa kultuurimaja direktor Sirje Tuula sõnul võlus teda Heli Martini juures tema suhtlemine oma kunagiste noorte kolleegidega. “Ta võttis noored muusikainimesed otsesõnu emaliku käe alla, sõltumata sellest, kas nad olid dirigendid või tavalised laulukooride liikmed. On ju elus selliseidki inimesi nähtud, kes peavad ennast kõrgemaks ja tähtsamaks ning kelle kõrval noored kolleegid jäävad tahaplaanile. Seetõttu suhtusid noored kolleegid Heli Martinisse väga suure austusega. Noored muusikainimesed hindasid Heli Martinit väga kõrgelt mitte ainult dirigendi ja muusikuna vaid ka inimesena.
Niipea kui ma Põltsamaa kultuurimajja tööle asusin, kutsus ta mind alati segakoori juurde ja tänu temale sai minust selle koori juhatuse liige. Ta oskas kõigisse kuidagi väga inimlikult suhtuda ja minul on tema vastu jäänud väga suur austus.
Tollel ajal oli Põltsamaa lastekoorides ligi 100 laululast. Heli Martini eripäraks oli, et ta ei noppinud laste seast kooridesse välja paremaid laululapsi. Ta ütles alati enesekindlalt, et kõik lapsed oskavad laulda, üks natuke paremini, teine mitte nii hästi. Aga koos lauldes kõlab laste laul ikka ilusasti. Ma mäletan väga hästi, kuidas lastel kooris kaasa lauldes silmad särasid ja kuidas nad Helit jälgisid.
Omanimelise koori suutis ta väga kõrgele professionaalsele tasemele viia ja seda tunti üle kogu vabariigi. Ma mäletan kuidas 1960. aastatel polnud tollaste võimude silmis mitte kuigi heas kirjas heliloojad ja dirigendid Tuudur Vettik, Riho Päts, Jüri Variste, kelle laule ja muusikapalasid sellel ajal just parema meelega repertuaari ei võetud. Kuid Heli Martin võttis nende laule oma segakoori repertuaari ja nad esitasid neid paljudel sündmustel. Heli Martin võttis kõik need muusikud lahkelt vastu ja nad käisid Põltsamaal ka koore juhendamas ning olid siin audirigendid. Mäletan kuidas Tuudur Vettik tõi oma laule Heli koorile laulda. Segakoor Heli oli tõesti väga professionaalne, aga samas tolle aja kohta tõeliselt Eesti-meelne. Mõistagi ei pääsetud ka tollast parteid ja valitsust kiitvate laulude laulmisest.
Kultuurimajas töötava inimesena oli Heli Martin äärmiselt soe ja lihtne. Vaatamata sellele, et tal tuli sageli võõrustada väga kõrgetasemelisi muusikainimesi, jäi ta ise sealjuures väga lihtsaks ehk meile kõigile ikka selleks Heli Martiniks, kes ta igapäevaselt meie jaoks oli olnud. Puutusin Heli Martiniga kokku kuni tema surmani ja käisin teda ka Pilistvere hooldekodus vaatamas.”
Nõudlik, inimlik ja heatahtlik
Põltsamaa ühisgümnaasiumi muusikaõpetaja Meeli Nõmme jaoks oli Heli Martin muusikaõpetajaks. “Ühtpidi oli ta väga nõudlik, teisalt inimlik ja heatahtlik. Minule on meelde jäänud esimesed laulupidudel käimised koos Heli Martiniga, mis olid meie, laste, jaoks tõeliselt suureks elamuseks. Ta suutis vaatamata suurele osalejate arvule hoida koore heal tasemel, mistõttu meil läks alati hästi ja meid kiideti.
Kui ma 12. klassis õppisin, tuli Heli Martin meile uuesti muusikaõpetajaks, sest keskkooliklasside muusikaõpetaja oli siit ära läinud. Siis oli just laulupeo aasta ja Heli Martin hakkas koolis uuesti segakoori juhendama. Sellel ajal juhtus niisugune lugu, et ta kukkus talvel libedaga ja murdis oma käeluu. Asendusõpetajat polnud kusagilt võtta ja meil, vanema klasside õpilastena, tuli siis Heli Martinit õpetaja rollis asendada. Sealt sain ma oma esimesed ristsed muusikaõpetajana ja nii sai Heli Martinist minu tõsine mõjutaja tulevase elukutse valikul.
Konservatooriumis õppides tegin ma oma diplomitöö segakoor Heliga. Heli Martin oli siis hästi toetav ning head ja tarka nõu andev dirigent.
Ma võin nüüd tagantjärele tunnistada, et Heli Martini abil läbisin ma tõelise elukooli saamaks teada, kuidas dirigenditöö käib. Kui ma 1990-2000 aastani segakoor Heli juures töötasin, oli kätte jõudnud see aeg kus ta sellest ametist kõrvale tahtis astuda. Mind pani alati imestama Heli Martini oskus olla koori jaoks lisaks dirigendile veel psühholoogiks, kes oskas oma koori liikmeid maha rahustada, kui õhkkond liialt pinevaks oli muutunud. Ta oli suurpäraseks lohutajaks ja julgustajaks, kuid vajadusel ütles mõnele vahel ka mõne krõbedama sõna. Ta oli parasjagu leebe, karm ning õiglane.
Oma käe all tegutsenud noori kolleege ta väga toetas. Seda võin ma ühena viimastest Heli Martini käe all õppinud dirigentidest kinnitada.
(Järgneb)
TOOMAS REINPÕLD
