Kuidas Sa Norrast Belgiasse ehk täpsemalt Bergenist Antverpeni sattusid?
?2002. aastal said mu bakalaureuseõpingud Bergenis otsa ja ma lootsin Norras tööd leida. Soovikohast tööd ma paraku ei saanud ja ka õppimisega oleks Bergenis punkt olnud, seepärast saatsin ühe Antverpenist pärit külalislektori soovitusel oma lindistuse Antverpeni ja osutusingi sealse kuningliku konservatooriumi magistriõppesse vastu võetuks. Vahetult enne Norrast lahkumist lõpetasin veel oma CD-plaadi sissemängimise. Ilmus see aga juba Belgias 2004. aastal.
Magistrantuuri lõpetasin Antverpenis möödunud suvel ja nüüd on mul käsil pedagoogidiplomi omandamine.?
Kaks aastat tagasi oli Sinust Eestimaal taas rohkem kuulda ? seoses Häädemeestel teoks saanud noorte muusikute suvekooliga.
?Suvekooliprojektil oli isevärki eellugu. 2004. aastal kirjutati Belgia ajalehtedes Eestist kui uuest Euroopa Liidu liikmest väga palju, kusjuures seda kujutati mingi imemaana, kus kõigil on mobiiltelefonid ning kus vanaemad-vanaisad surfavad internetis ja teevad mobiiltelefoni abil pangatehinguid. Sellest, et Eestis on olemas ka tavalised maainimesed, kelleni need tehnikaimed jõudnud pole ning kes enam-vähem naturaalmajanduse tingimustes elavad, polnud sõnagi.
Olin tige nende artiklite peale ja leidsin viisi, kuidas oma pahameel välja elada: panin kirja oma mõtted tegelikust elust Eestimaal, lisasin soovi teha ühe väikese Eestimaa paiga muusikaõppuritele tore suvekool ning saatsin kirjutise Belgia kuningapere asutatud haridus- ja kultuurifondi ideekonkursile. Kuigi üldiselt sellest fondist välisprojekte ei toetata, avaldas minu kirjatöö arvatavasti muljet ja ma saingi suvekooli jaoks raha.
Ülemöödunud aasta augustis tulime koos hea sõbranna, viiuldaja Sterre de Raedtiga minu kadunud ema viimasesse tööpaika Häädemeestele, kaasas sealse muusikakooli jaoks ostetud rütmipillid ja noodid, ning püüdsime kolmepäevases suvekoolis õhutada lapsi pillimängule loomingulisemalt lähenema ja end seda tehes vabamalt tundma. Kasutasime selleks improviseerimist ja muid võtteid ning õpetasime lastele pillimängijat abistavaid soojendus- ja lõdvestusharjutusi.
Algul suhtusid kohalikud õpetajad meie tegevusse üsna skeptiliselt ? umbes nii, et ega teie, võõrsilt tulnud noored, ikka ei tea, milline see tegelik elu siinmail on. Aga viimaseks päevaks olime õpetajad juba oma nõusse saanud ja ka laste vanemad-vanavanemad olid meile südamest tänulikud. Sain aru, et sellisest projektist on palju rohkem kasu kui lihtsalt ühe kontserdi andmisest.
Kui Eestis olen, käingi kuulamas just laste kontserte, sest see aitab ära hoida käegalöömise meeleolu. Pilli mängivat last nähes saan jõudu edasi rebida ? selle nimel, et see või mõni teine laps saaks kunagi tunni, mida ta väärt on.?
Kas Sinu pedagoogikaõpingud on ainult teoreetilised või tuginevad ka praktikale?
?Mul on Antverpenis eraõpilaste ring, mis läheb järjest laiemaks. Möödunud sügisest lisandusid laulu- ja pillitunnid, mida ma annan Brüsselis elavate eesti perede lastele: Antverpenist Brüsselisse sõidab rongiga vaid 40 minutit. Brüsseli eesti lastega andsime paar nädalat tagasi sealses Eesti saatkonnas kontserdigi.
Muuseas, oleksin pedagoogikastuudiumi võinud vabalt läbi teha juba Bergenis, ent siis ei pidanud ma seda vajalikuks: ma olin võitnud konkursse, pääsenud mängima Bergeni ja Stavangeri sümfooniaorkestri ette ning mu pähe mahtus ainult helesinine unistus solistikarjäärist. Nüüd on mu unistused reaalsemaks muutunud, samas olen avastanud, et pedagoogitöö aitab mul ka solistina paremaks saada: kui sa teisele midagi õpetad, pead sa ju ise sellest asjast põhjalikult aru saanud olema. Sellest ei piisa, kui sa õpilasele ütled, et, ah, pane sinna kolmas-neljas sõrm ja muudkui harjuta ? küll ta välja tuleb.
Pedagoogikat tasubki minu meelest õppida natuke küpsemas eas: kaheksateistkümneselt peetakse seda mingiks jamaks, mida ainult paberi pärast teha tuleb. Tõsi, mina kipun nüüd jälle oma kogemuste pinnalt pedagoogikaõppejõududega kaklema, sest ma ei ole sugugi kõigega nõus, mida nad õpetavad. Johanna Roels, kellega koos seekord Eestisse tulin, on õieti ainus, kellega ma täiesti avameelselt diskuteerida saan.?
Kavatsed Sa ennast tulevikus ainult õpetamisele pühendada?
?Ei, aga mida vanemaks ma saan, seda väiksemaks jääb minu ego ja seda enam ma tajun, et juhul, kui ma homme mingil põhjusel siitilmast lahkuma peaksin, on ainus, mis minust alles jääb, see, mida ma teistele olen andnud. Bergeni Grieghallenis orkestriga kolmele tuhandele inimesele mängides ma sellele veel ei mõelnud. Siis oli mul suurusehullustus ? ainult mina, mina ja mina! Kõige tähtsam on elus aga tõepoolest andmine, mitte saamine.
Kuidas Sa praegu hindad oma kümne aasta tagust otsust Bergenisse jääda: oli see õige?
?Kui ma Eestisse jäänud oleksin, poleks mul praegu võib-olla enam seda huvi ja entusiasmi oma ala suhtes, mis mul praegu säilinud on. Ja kindlasti poleks mul siin tekkinud selliseid koostöösuhteid, nagu mul Belgias tekkinud on, sealhulgas koostööd nimekate eesti muusikainimestega, nagu pianist Peep Lassmann, helilooja Erkki-Sven Tüür ja dirigent Tõnu Kaljuste. Viimane juhatas kaht kontserti, mille andsin koos Beethovenacademie kammerorkestriga möödunud aasta märtsis Hasseltis ja Mechelenis.
Head sidemed on mul tekkinud ka endise Leedu presidendi ja praeguse Euroopa Parlamendi saadiku Vytautas Landsbergisega, kes on erialalt teatavasti ka pianist. Tuttavaks saime möödunud aastal meie Brüsseli saatkonnas toimunud Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdil. Kandsin seal koos sõbrannaga ette kava, mida Belgias ja Hollandis juba paar aastat esitanud oleme ning mis koosneb eesti, läti ja leedu kirjanike tekstidest, kolme Baltimaa heliloojate loomingust ja taustaks näidatavatest Fred Jüssi fotodest. Pärast kontserti öeldi mulle, et keegi tahab minuga kokku saada. Läksin alla. Seal ootas mind Landsbergis, kes ütles mulle ?Tere!?: eesti keeles tervitama oli teda õpetanud Lennart Meri. Ta oli kontserdist vaimustuses ning oleme pärast seda üsna palju suhelnud: ta on andnud mulle leedu kunstniku ja helilooja Ciurlionise noote ning kirjandust tema kohta.Muuhulgas kurtsin talle ükskord, et õpingute jätkamiseks vajalikke stipendiume ja häid kontserdipakkumisi on keeruline saada. Mispeale ta rääkis mulle järgmise loo. Tema ? kogu maailmas tuntud poliitik ? tahtis oma kolleegidele, Euroopa Parlamendi saadikutele omapärase kingituse teha: ta rentis Strasbourgis kontserdisaali ja saatis välja kutsed oma kontserdile. Tuhandest saadikust ütles viisakalt ära viissada, nelisada ei reageerinud üldse ja vaid sada tulid kohale.Mõistsin, et kui juba temal sellised probleemid on, siis ei maksa minul üldse eriti nuriseda. Kui ma senini olin arvanud, et poliitikutega suhtlemine võimaldaks saada hea honorariga kontserte, siis nüüd taipasin, et see lootus on asjatu, sest poliitikud lähevad parema meelega sinna, kus pakutakse drinki, snäkki, sauna ja golfimängu, aga mitte kontserdile, kus tuleb telefon välja lülitada, istuda sõnagi lausumata paigal ja kontsentreerida oma tähelepanu selleks, et muusikat mõista.?
Miks stipendiumide taotlemine Sinu jaoks ka praegu raske on: Sa peaksid end ju juba piisavalt tõestanud olema?
?Kord heidetakse mulle ette seda, et ma pole Eestis ühtegi kõrgkooli lõpetanud, kord öeldakse, et sama eriala saab ka Eestis õppida. Kõige parem lause, mida ma stipendiumi andmisest keeldumise põhjusena kuulnud olen, on: ?Teie eriala pole Eesti riigile kasulik.? Seda ütles mulle vigast eesti keelt rääkiv projektijuht Haridus- ja Teadusministeeriumis, kui ma sinna uurima läksin, miks ma Flandria stipendiumi saamiseks esitatud taotlusele mitu kuud vastust pole saanud, kuigi Belgia saatkonna kultuuriata?ee arvates poleks pidanud teisi selle stipendiumi tingimustele vastavaid inimesi, st Belgia kõrgkoolis õppivaid ja hollandi keelt valdavaid eestlasest üliõpilasi üldse olemaski olema. Seepeale ma palusin, et ministeerium saadaks sama põhjenduse e-posti teel ka Belgia saatkonda, sest ise ma nii rumala jutuga sinna minna ei tihanud, aga kultuuriata?ee küsimusele, miks ma raha pole saanud, oli ometigi vaja vastata.
Kultuuriministri stipendiumi ma nüüd küll sain, aga alles pärast kolmeaastast taotlemist ja poole väiksemas summas, kui eeldasin. Samas ei taotle ma stipendiumi ju mingiks taskurahaks, vaid see on vajalik õpingute eest tasumiseks. Äraelamiseks annan ma tunde, käin riidepoes tööl ja tõlgin.
Miskipärast imestatakse, et ma, olles juba kümme aastat võõrsil olnud, ikka veel Eestist toetust küsin. Ent selle tööga, mida mina teen, ei saa ka Norras või Belgias miljonäriks. Ning eesti kultuur pole ainult see, kui ma mängin Pärti, Sumerat ja Tüüri Tallinnas, vaid eesti kultuur on ka see, kui ma mängin samu autoreid Brüsselis või New Yorgis.?
Seal on nende mängimine ehk vajalikumgi?
?Just. Esinesin näiteks möödunud aasta märtsis New Yorgis eesti kultuuri päevadel. Minu kava ?Kellahelid Eestimaalt? koosnes Tubina, Tüüri, Pärdi ja Sumera muusikast ja läks sealsetele eestlastele väga hinge: nad tundsid, nagu oleks kodumaa korraks nende juurde tulnud.Hiljem kuulsin, et Eesti Muusikaakadeemia parimad tudengid, kes igal aastal New Yorgi eesti kultuuri päevadel käivad ? enamasti on nad meie muusikudünastiate järeltulijad ? mängivad tavaliselt Chopini, Liszti, Schubertit ja muud seesugust. Minu arvates ei peaks eesti muusik minema New Yorki nagu olümpiamängudele ? näitama, et tema sõrmed liiguvad ka piisavalt kiiresti selleks, et seda või teist maailma muusikaliteratuuris tuntud pala mängida. Kui lähed eestlasena New Yorki, siis on sinu missioon seal multikultuurses linnas Eesti asja ajada.
Muuseas, nii ilusat eesti keelt kui ma Ameerika eestlaste suust kuulsin, polnud ma kuulnud juba pikka aega. Nad räägivad nagu meie vanaemad: kasutavad ilusaid vanu murdesõnu. Ja vabandavad, kui peavad vahepeal mõne sõna inglise keeles ütlema. Ning siis tulen ma Eestisse ja kuulen, kuidas mu oma vend ütleb kellelegi: ?Sorry, sorry, man, ma ei saa!?! Vahel ma mõtlen, et võib-olla see ehe eesti kultuur ongi Eestist välja läinud??
Kas Sa Eestisse tagasi tulla ei kavatse?
?Kohtusin just äsja oma Elleri-kooli aegse õpetaja ja selle kooli praeguse direktori Kadri Leivategijaga. Ta soovis, et ma kohe-kohe koju tuleksin ning Tartus ja Tabiveres õpetajana tööle hakkaksin. Praegu mõtlen ma siiski rohkem sellele, kuidas pianistina Eestis ?kanda kinnitada?: see pole üldse lihtne. Minu esimene Eesti Kontserdi kalendrisse kuuluv kontsert saab siiski teoks juba sel aastal, täpsemalt 19. augustil Tallinna Raekojas. Mängin seal Beethovenit, Prokofjevit, Bartokit ja Tüüri.?
RIINA MÄGI
