Alo Mattiisenile mõeldes tulevad enamikule eestlastest esmajoones meelde tema viis isamaalaulu ja “Ei ole üksi ükski maa”. Alo sünnilinnas Jõgeval on aga juba neljal kevadel tema sünniaastapäeva paiku meenutatud seda, missugust muusikat tegi ja millisest muusikast sai innustust oma muusikutee hakul seisnud noor Jõgeva bändimees Alo.
Möödunud reedel Betti Alveri muuseumis toimunud Alo Mattiiseni mälestuskontsert algas ühe ammuse helisalvestise kuulamisega: sellel kõlas 15-aastase Alo loodud pala “Raudne kägu”. Alo kunagine bändikaaslane Aivar Mihkelson oli vanalt makilindilt leitud loost kaasaegse digitaalse helifaili teinud, ent pikalt ta sellel kõlada ei lasknud.
“Oluline on just loo algus, kus kõlab Alo klaverisoolo. Pärast me varjutame selle teiste pillidega lihtsalt ära,” ütles Aivar Mihkelson, lisades, et Alot kutsutud pärast seda esimest omaloomingulist pala veel tükk aega Raudseks Käoks.
Koos Aivar Mihkelsoniga aitas seekord vanu aegu meelde tuletada Alo teine bändikaaslane, Eesti basskitarristide eliiti kuuluv Raul Vaigla. Kõige värvikam lugu, mille Aivar ja Raul jutustasid, viis kuulajad tagasi 1978. aasta külma talve, mil Jõgeva kultuurimaja keldris lõhkenud torude tõttu üleujutus tekkis.
Ainult kaks astet
“Tulime poistega hommikul bändiproovi. Tahtsime, nagu tavaliselt, külguksest siseneda ja keldris asuvasse prooviruumi suunduda, ent minek jäi katki, sest jäätunud veest paistis välja ainult kaks ülemist trepiastet,” meenutas Aivar Mihkelson.
Aga ega proov sellepärast tegemata jäänud. Keldriruumi asemel tehti seda garderoobis. Seegi oli kütteavarii tõttu külm, ent noored mehed mängisid pilli sellise innuga, et lõpuks nahad ikkagi leemendasid.
“Ega meil siis sellist võimendust olnud nagu praegu. Selle võrra tuligi endal rohkem tööd teha ja kõvemini mängida. Nii et lõpuks olime kõik sinist karva maikade väel. Et kõrvad kippusid aga kõigele vaatamata ikkagi külmetama, jätsime pähe karvased läkiläkid, mis olid tollal ka kõigil ühesugused — mustad,” ütles Aivar. “Kui siis kultuurimaja direktor Heldur Tõnisson korraks garderoobiukse vahelt sisse vaatas ja nägi, kuidas me seal maikades ja kinniseotud kõrvadega läkiläkides rokkisime, tegi ta üsna ehmunud näo: ju vist arvas, et hakkame vaikselt “ära pöörama”.”
Koomiline vahejuhtum ajendas bändipoisse looma pala pealkirjaga “Helduri ehmatus”. Seda sai Raul Vaigla ja Aivar Mihkelsoni esituses kuulata ka Alo Mattiiseni mälestuskontserdi publik. Ainult külm, sinised maikad ja mustad läkiläkid tuli kõigil ise juurde mõelda. Ja mõned pillid ka.
“Algselt mängisime seda lugu nii, et Margus Mitt trummidel alustas ja siis tulime riburada oma pillidega sisse Raul, mina ja Alo,” meenutas Aivar Mihkelson. “Nüüd püüame selle loo ilma löök- ja klahvpillideta ära mängida.”
1978. aastast oli pärit teinegi Aivari ja Rauli mängitud lugu, ent see seostus mõlema mälus hoopis sooja suvepäevaga.
“1978. aasta 7. juulil oli Jõgeva kultuurimajas pidu. Nagu meil Jätkuga ikka kombeks oli, “kiusasime” rahvast esimese poole tunni jooksul oma maitsele vastava muusikaga, ent seekord said selle esimese pooltunni lood ka linti võetud. Lindistuse järgi me selle loo taastasimegi,” rääkis Aivar Mihkelson ja lisas, et kõnealusel päeval sai Raul Vaigla kuueteistaastaseks ning tema tulevane abikaasa Leila tõi talle sel puhul suure sületäie rukkililli.
Endale truuks
Ei maksa siiski arvata, et Jätku liikmed ja nende tehtav muusika kõigis vaimustust tekitasid. Need, kellele pidude algul esitatav “kiusamismuusika” ei sümpatiseerinud, tulidki näiteks pool tundi hiljem kohale. Ühe proovi ajal pildunud keegi isehakanud “muusikakriitik” Jätku poisse aga mädamunadega.
“Nimesid me nimetama ei hakka!” lõkerdasid Vaigla ja Mihkelson nüüd, aastaid hiljem olnut meenutades naerda. Nii et elukestva psühhotrauma asemel said mehed vahejuhtumist ilmselt hoopis jõudu muusikas julgelt enda valitud rada käia. Eneseharimise vajalikkus sai poistele ka üsna ruttu selgeks. Jätku poistest läks esimesena Tallinnasse õppima Raul Vaigla.
“Sellest, et Tallinnas on Georg Otsa nime kandev muusikakool, kus on ka levimuusika osakond, rääkisid mulle bändikaaslased Aivar ja Margus. Pidimegi kõik kolmekesi sinna õppima minema, ent mitmel põhjusel jõudsin sinna siiski üksinda. Alo tuli Tallinna siis, kui oli keskkooli ära lõpetanud, ja asus konservatooriumisse õppima. Räägin nüüd oma lastele ja õpilastele Otsa-koolis ikka aeg-ajalt hariduse tähtsusest, sest tean: oleksime me Aloga jäänud muusikutena iseenese tarkusele lootma, poleks me kuigi kaugele jõudnud,” kinnitas Raul Vaigla.
Aegadel, mil Raul ja Alo tulid bändiproovile otse Tallinna rongilt, tavatseti proovi alguses nii sõrmede kui ka vaimu soojaks mängimiseks natuke “jämmida” ehk mõne bluusiliku lemmikloo teemal improviseerida. Sellist jämmimistki sai kontserdil kuulda.
Ühtekokku oli see üks džässrokilikult äge ja samas südamlik tund, mille kestel jõudis iga saalisistuja mõelda loojaisiksuse mitte just kergele teekonnale läbi muutuva aja. Ka Aivar Mihkelson ja Raul Vaigla olid väga rõõmsad, et neil oli pärast 32-aastast vaheaega taas põhjust laval koos mängida.
„Käisin mõni aeg tagasi Raulil külas ja siis rääkisime läbi, mida mängida. Sellest oleks vähe olnud, kui oleksime alles täna siin kokku saanud,” ütles Aivar Mihkelson.
Rauli ja Aivari kunagine bändikaaslane Margus Mitt jälgis nende esinemist saalist, lava kõrval seinal seisva postri kujul viibis kohal ka Alo Mattiisen ise. Eile oleks ta saanud 52 aastaseks. Tore, et kodulinna muuseumis on juba kolmel korral pakutud võimalust Alo Mattiisenit tema sünniaastapäeval muusikaliselt meenutada. Mälestuskontsert sai teoks Eesti Kultuurkapitali Jõgevamaa ekspertgrupi toetusel.
i
RIINA MÄGI
