Praeguseks juba manalateele läinud Heino Lubja kollektsiooni kuulub üle 60 erineva kaalu, mitukümmend margapuud, samuti suur hulk metallist ja keraamilisi vihte ning muud kaaludega seotut. Kokku võib kaalumuuseumis näha üle 600 erineva eksponaadi.
Praegu hoiab kaalumuuseumi korras ja tutvustab külastajatele kaalumeister Heino Lubja tütar Kairi. Ta tutvustas meile erinevaid kaale, mida uudistades silmade ees pilt tõtt-öelda üsna kirjuks läks. Näha oli erinevaid laudtaldrikkaale, vedrukaale, samuti 20. sajandi alguses valmistatud kettidega kaale. Enamik kaale töötavad ja on üsna täpsed, kuigi mitmete eluiga on üsna soliidne. Muuseumis saab näha Eestis valmistatud kaale, kõige vanemad on võrdõlgsed kettidega kaalud, mis on pärit 19. sajandist. Kõige vanem eksponaat aga pärineb juba aastast 1837.
Esindatud on nii kauba-, meditsiinilised- , osut- ja kohverkaalud. Vanematele mõõteriistatele lisaks saab näha nii nõukogude- kui ka päris nüüdisaegseid, nii et võrdlusmaterjali jätkub. Heino Lubja kollektsiooni kõige väiksema kandejõuga kaal on 50 milligrammi, Kairi ei osanud öelda, mida nii suure täpsusega on vaja kaaluda olnud.
Kindlasti tasub tähelepanu pöörata Otto Heinrich Kaberi laudtaldrikkaalule, mis on valminud juba 1904. aastal, samuti omaaegsete Tartu kaalumeistrite Sattelbergi ja Pihu lauakaaludele ja Tallinna kaaluvabrikus VEGA erinevatel aegadel valminud mõõteriistadele.
Lisaks eestimaistele kaaludele on Heino Lubja kodus ka kaale, mis valmistatud Nõukogude Liidus, Poolas, Tsehhis, Saksamaal ja mujalgi. Pilkupüüdva välimuse poolest torkavad silma Poolas Lublinis Hessi töökojas tehtud kaalud.
Muuseumis leidub aga õige põnevaid eksponaate: näiteks mõõteaparaate, millega saab kindlaks teha, kui palju on kartuli sees tärklist või veesisalduse määramiseks võis. Hästi täpsed on postikaalud, millega tehti kindlaks näiteks panderolli või kirja kaalu.
Uudistada saab erinevaid margapuid. Üks liikuva vihiga vasest margapuu on saadud näiteks veel vähem kui kümme aastat tagasi Lohusuust, puumargapuud aga pärinevad juba 19. sajandist. Pilku püüdsid ka manomeetrid, mis vajalikud rõhu mõõtmiseks, samuti oli näha ka riistapuid, millega saab kindlaks teha niiskuse taset. Esindatud on muuseumis ka vana alkomeeter ning isegi aadrilaskmismasin, mida küll kuidagi mõõteriistaks nimetada ei saa.
Kaaluvihte on Heino Lubja kollektsioonis palju, ka erinevate mõõtühikutega nagu näiteks naelad ja untsid. Huvitav on see, et erineva järgu vihte kontrolliti kõrgema järgu vihtidega, neid aga omakorda väga täpsete laborikaaludega.
Tähelepanu äratasid näiteks titekaal, mis tegelikult on 20- kilogrammise kandejõuga ja nõukogude ajal kaaluti nendega tihti hoopis kartulikotte ning kalatööstusest saadud kaubakaal.
Paljudest vanadest kaaludest oli säilinud vaid osa, paljuski on need Heino Lubja enda puhastatud, restaureeritud ning tihti on ta pidanud puudu olevad puitosad ise juurde ehitama.
EVA KLAAS
