Kahekümne nelja hektari suurusest talumaast on kolm hektarit vaarikate all. On veel mitusada sõstrapõõsast ning mõned õunapuud, oma tarbeks mesipuud ja palju muud.
“Ülejäänud on heinamaa, mida ma rendin ühele talunikule,” rääkis Eesti Küülikukasvatajate Seltsi liige, Linnamäe talu peremees Heino Kruuleht.
Jõgevamaal üle tosina küülikukasvataja
Kui vaarikaid kasvatatakse talus 1996. aastast alates, siis esimesed küülikud muretseti sinna alles aasta tagasi. Praeguseks on neid ligi sada. Pooled on lihaküülikud ja pooled karusnahaküülikud. Karusnahaküülikute tõug on Kastorreks. Lihaküülikutõuge on aga mitmeid, nagu näiteks Hallhiid, Kalifornia, Prantsuse Päss- ja Tsintsiljaküülikud.
Heino Kruulehe sõnul muutub kodujäneste kasvatamine Eestis ja meie maakonnas üha populaarsemaks. Jõgevamaal on juba üle tosina küülikukasvataja.
Näiteks toimus kuu aega tagasi Luual seltsi korraldatud arutelu, millest võttis osa 40-50 küülikukasvatajat üle Eesti.
Noorküülikute järele suur nõudlus
«Sel talvel müüsin inimestele nii liha- kui ka noorküülikuid. Viimaste järele oli nõudlus ootamatult suur. Mul lihtsalt ei olnud nii palju noorküülikuid anda kui taheti. Ma ei näinud kahjuks seda ette, seepärast vabandan nende ees, kes ilma jäid,» rääkis Linnamäe talu peremees.
Eelmisel aastal investeeris Heino Kruuleht küülikukasvatusse kümneid tuhandeid kroone. Tänavu tahab ta ettevõtmist laiendada ja rajada küülikutele jooksuaiad.
«Karja suurendamiseks ostan peamiselt tiinestatud küülikuid, kes mõne aja pärast poegivad. Nii saan loomade arvu väga kiiresti suurendada. Toidan neid peamiselt Elvas toodetava spetsiaalse jäneste jõusöödaga, mis soodustab nii kasvu kui ka sigivust. Nelja kuuga saan küülikult 2-2,5-kilogrammise lihakeha. Turg nõuab 1,5-2- kilogrammist lihakeha. Kui tavaliselt on jänesel kuni 9 poega, siis minu viis emajänest tõid igaüks ilmale 12 poega. Maakonnas asub ka sertifitseeritud tapamaja, kus loomi tappa saab. Parkimiseks võetakse vastu aga ainult karusnahaküülikute nahku. Lihaküülikute nahad lähevad utiliseerimisele,» nentis peremees.
Küülikuliha ostavad toitlustusfirmad
Liha turustamisega on siiski probleeme. Suuremaid koguseid ostavad näiteks ainult restoranid ja teised toitlustusfirmad.
Esmapilgul ebatüüpilises talus on aga igati arvestatud elusa looduse ringkäiku.
“Harvendan õunapuid, küülikud närivad okstelt koore ära. Siis võtan need puhtad oksad ja pistan suitsuahju, kus on valmimas jänesepraad. Enne ahju panemist hõõrun liha kastmetega kokku ja lasen mõnd aega seista, nii saab hüva roog,” kõneles Heino Kruuleht.
Üheksakümnendate aastate alguses oli talus kaheksa lehma, lehmapidamise lõpetas peremees 1999. aastal.
«Põhjuseks oli, et Jõgeva Piimakombinaadist ei saanud raha kätte. Siis kombinaat pankrotistus ja piima ei olnudki kuhugi panna. Sellepärast likvideerisingi piimakarja,» rääkis taluperemees.
1996. aastast alates kasvatab ta talus vaarikaid, peamiselt sorte Ottawa ja Norna.
«Kõigepealt ostsin tuhat vaarikataime, viissada kummastki sordist. Meristeemtaimedega rajasin esimese istanduse. Siis hakkasin taimi paljundama ja ka ette kasvatama. Praegu kasvatan vaarikaid kolmel hektaril. Hektarilt saab umbes 2-2,5 tonni vaarikaid. Eelmisel aastal oleks hektarisaak võinud tulla isegi üle 5 tonni, kuid kahjuks läks meie kandist üle suur rahepilv, mis palju marju ära rikkus. Vaarikate valmimisel ja korjamisel tuli seetõttu pooleteisenädalane paus. Kuid Eestis tervikuna oli möödunud aasta keskmine vaarikaaasta,» rääkis Linnamae talu peremees.
Vaarikaid ostab kokku Soome firma Saarioinen
«Olime koos 4-5 Jõgevamaa mehega, esimesed vaarikaistanduste rajajad maakonnas. Üks neist oli näiteks Aivar Kütt Saarelt.
Mõni aeg tagasi kasvatasin 0,8 hektaril isegi maasikaid, kuid vaarikakasvatamine meeldib mulle rohkem. Ei pea nii palju kummardama,» rääkis kogemustega marjakasvataja.
Riske tuleb hajutada
Linnamäe talu peremehe sõnul tasub iga töö end ära, kui seda hästi teha.
“Kahjuks on tänasest Eestist kadunud ennesõjaaegne traditsiooniline talupidamine, kus talus tegeldi kõigega alates köögi- ja puuviljade kasvatamisest ja loomapidamisest kuni soki- ja kangakudumiseni. Siis oli talus tavaliselt ligi kümme lehma, viis siga, kanad, haned, kalkunid jne. Põllul kasvas teravili, lina, kanep ja isegi tubakas,” nentis ta.
Tänapäeval on mindud monokultuuride viljelemise ja suurfarmide rajamise teed. Heino Kruulehe meelest tuleb aga riske hajutada ja tegutseda mitmel rindel. Kui näiteks üks kultuur ikaldub või ettevõtmine läheb aia taha, siis saab teise tegevuse abil esimese kahjusid korvata.
Pärast Luua Metsandustehnikumi lõpetamist töötas Heino Kruuleht 1980. aastatel Jõgeva Näidissovhoosis metsavahina. Ta on ise terve elu tegelnud motospordiga ja olnud tegevsportlane, kohtunik ning toonud ka noori motospordi juurde. Noori hakkas Heino Kruuleht omal ajal õpetama Jõgeva pioneeride majas.
Ta oli 1960. aastatel Linnamäe krossiraja rajajate ning hiljem kahel korral sellesama raja taastajate hulgas.
Raivo Sihver
