Heidi Klamp pole päris nõus väitega, et just tema üksi on selle raha koolile toonud. «Seda saab teha ainult koostöös teiste õpetajatega,» kinnitas ta. 21. sajandi kooli programmist sai Põltsamaa Ühisgümnaasium üle 800 000 krooni tööõpetuse klassi renoveerimiseks. Direktor Aimar Arula palus Heidil projekt kirjutada, tööõpetuse õpetaja Urmas Kuusik andis teada, mida ja miks on vaja muretseda. Heidi otsis andmed ja kirjutas lõpuks projekti kokku. «See polnud ainult minu teene, et kool raha sai,» kinnitas ta.
Viljandimaalt Võhmast pärit tüdruk tuli Põltsamaale kuus aastat tagasi ja asus pärast Viljandi Kultuurikolled?
Nüüd on Heidi Klamp maitsnud ka klassijuhataja leiba. Nimelt oli ta pool aastat ühele kuuendale klassile asendusklassijuhataja, sest kolleeg jäi lapsepuhkusele ja keset kooliaastat ei õnnestunud asendajat leida. «See oli keeruline ja raske aeg, aga omaette õppetund kindlasti,» kinnitas ta.
Projektimaailm meelitas
«Projektimaailm on mulle alati meeldinud. Vaikselt hakkasin huvijuhi töö kõrvalt sellesse sisse elama,» rääkis ta.
Programmis «Euroopa Noored» osalevad enamasti erinevad noorteorganisatsioonid. 1999. aastal hakati igasse maakonda otsima selle programmi koordinaatorit. «Käisin konkureerimas, kuigi ma sel ajal inglise keelt õieti ei osanud,» tunnistas Heidi. Ta oli teotahet täis ja valmis õppima. Ning osutuski valituks. «Nad usaldasid mind,» märkis ta.
Võhma koolis õppis Heidi inglise keelt. Kui ta 1993. aastal kooli lõpetas, polnud sel ajal just palju võimalusi inglise keeles rääkida. Nii ununeski võõrkeel kiiresti.
«Pole õige, et head inglise keelt õpetatakse ainult eliitkoolides, ka väikestest koolidest saab hea keeleoskuse, kui keelt pidevalt kasutada. Nüüd on hoopis rohkem võimalusi. Ja olgem ausad ? kui paljud meist oskasid kümme aastat tagasi näha rahvusvahelisel suhtlemisel taolisi väljundeid ja perspektiive nagu praegu.»
Nüüd peab Heidi peaaegu iga päev inglise keeles kas rääkima või kirjutama. «Esimest korda sattusin inglisekeelsele koolitusele 1999. aastal Strassbourgis. Meile õpetati projekti kirjutamist. Kui kaks nädalat on ainsaks suhtlemisvahendiks inglise keel, siis pole midagi teha, õpid väga kiiresti. Vaatan televiisorist uudistesaateid ja filme, viimaste puhul püüan jälgida tegelaste juttu, ma ei loe kunagi subtiitreid, ka nii saab keelt õppida,» nentis ta.
Pärast keskkooli pole Heidi ühelgi inglise keele kursusel käinud. «Ma ei arva, et mu keeleoskus on ülihea, aga ma saan hakkama, see on kõige tähtsam. Kui kuulen uusi sõnu, püüan neid seni korrata, kuni meelde jäävad.»
Ka väga hea inglise keele oskaja jääb projekti kirjutamisega jänni, sest peab teadma kindlaid spetsiifilisi sõnu, mida tavaelus enamasti vaja ei ole. Heidi ei naera kunagi ühegi välismaalase üle, kes püüab eesti keelt purssida. «Ta on piisavalt julge ja ma saan temast aru, see ongi kõige tähtsam. Seda tulebki hinnata,» nentis ta.
Projekti kirjutamine on omamoodi hasart
Kui Põltsamaa Ühisgümnaasiumis projektijuhi ametikohale konkurss välja kuulutati, oli Heidi Klamp kindel, et tema ei konkureeri, sest teeb seda tööd nagunii. Et direktor leidis vastupidist, vahetasid Heidi ja tolleaegne projektijuht Evi Rohtla kohad.
«Minu ülesandeks on leida raha õpetajate täiendkoolituseks, koolimaja remondiks, arvutite muretsemiseks ? mida iganes koolil vaja on.»
Kõige rohkem meeldib Heidile projekte kirjutada. «See on omamoodi hasart, et kas läheb läbi või mitte,» ütles ta.
Projektimaailma tundmine annab kirjutajale eelise, sest siis oskab ta küsida raha õigel ajal õigest kohast. Oluline on tunda fondide eelistusi. Muidu võib ka väga hea projekt jääda rahata.
Väga olulised on isiklikud kontaktid, tagatrepitöö. Oma saladusi Heidi välja ei lobise, aga samas pole ta kunagi ühtegi abivajajat juhatuseta jätnud.
Kui kõikjal maailmas erinevatel üritustel leitud sõbrad-tuttavad kokku liita, on Heidil rohkem kui saja organisatsiooni andmed, kelle poole ta võib igal ajal pöörduda.
Raha erinevate projektide jaoks annavad mõnikord ka nende välisriikide saatkonnad vastavalt riigile, kuhu noored tahavad minna. Põltsamaa Ühisgümnaasium on küsinud raha Balti-Ameerika partnerlusprogrammist, Põhjamaade Ministrite Nõukogult, haridusministeeriumilt, hasartmängumaksu nõukogult, Soome ja Rootsi saatkondadelt.
«Kui olen saanud eitava vastuse, siis panen oma kirjatöö mitterahastatud projektide kausta vahele õiget aega ootama. Juba järgmisel aastal võib tulla hoopis parem võimalus. Ka neid juhuseid on mul mitu olnud.»
Ainult tagasilöögid arendavad
Projekte kirjutades hindab Heidi Klamp just raskusi. Mida rohkem tuleb raha saamiseks vaeva näha, seda suurem on see väljakutse talle. «See nõuab tõsist pingutust. Kui tead, et alati raha saad, läheb üpris igavaks. Ainult tagasilöögid arendavad.»
Kõige keerulisem projekt on Heidile siiani olnud rahvusvaheline noorsootöötajatele mõeldud koolitus, sest raha Brüsselist hilines. Heidi oli siis lapsepuhkusel ja kirjutas noorsoostöötajatele mõeldud koolituse projekti juba kodus olles. Koolitus toimus 2001. aasta sügisel, raha jõudis Eestisse jaanuaris 2002.
«Kõik Eesti institutsioonid olid sellest teadlikud alates haridusministeeriumist ja lõpetades maa- ja linnavalitsustega. Nemad olid mu selja taga, minul ei olnud süüd, et raha hilines. Kõik küsisid raha minu käest, aga aastase lapsega kodus oleval noorel emal pole 660 000 krooni kusagilt võtta. Ma ei peitnud end rahaküsijate eest, teavitasin kõiki, mis seisus asjaajamine on. Pool rahast kulus 18 riigist pärit viiekümnele osalejale sõidupiletite kompenseerimiseks. Nemad teadsid raha hilinemisest enne, kui Eestisse jõudsid,» ütles Heidi.
Sellest loost õppis ta, et Brüsselist ei saa raha alati õigel ajal, vaid hiljem. Nüüd nimetab ta saadud kogemust väljaõppeks, kuidas ka väga rasketes tingimustes ellu jääda.
Rahvusvahelistumine Põltsamaa moodi
Projekte ei kirjuta Heidi kunagi niisama, lihtsalt lõbu pärast ega ka hasardist. Iga konkreetse projekti taga on väga konkreetne elluviimist ootav idee. Viimasel ajal on see seotud just noorte rahvusvahelise suhtlemisega ja Põltsamaa Ühisgümnaasiumil on sellel alal Heidiga kõige rohkem vedanud.
Mullu osales Heidi kümnes programmi «Euroopa Noored» projektis, saatis sama programmi raames rühmi, osales seminaridel ja rühmatöös. Kohvreid tuli Põltsamaa noortejuhil pakkida mullu üheteistkümnel korral.
Kõik sai alguse juba kooliajal Võhmas ? Heidi osales koos kolme koolikaaslasega Taanis Roskildes Põhjamaade festivalil, kus iga maa tutvustas oma kultuuri, õpetas laule ja tantse. 2002. aastal toimus Põltsamaal peaaegu samasugune Eesti-Soome-Rootsi kultuuriprojekt. Heidi Klamp peab oluliseks anda tagasi, mida ta ise on saanud.
«Töö noortega meeldib mulle, ega ma muidu seda tööd teeks. Aga ma ei tee kellegi eest midagi ära. Noored peavad ise kirjutama, otsima, korraldama, organiseerima. Oleme harjunud, et kõik tuleb kergelt kätte. Kui ise üritusi korraldada ja nädal aega välismaalasi võõrustada, on selge, et miski pole siin ilmas lihtne ja kerge,» rääkis Heidi.
Põltsamaal on seatud eesmärgiks viia välismaale võimalikult palju tublisid andekaid aktiivseid noori, ka neid, kelle rahakott muidu reisimist ei võimaldaks. «Euroopa Noored» programmi kaudu reisides tuleb tasuda vaid kolmandik sõidurahast. Erinevatesse noorsoovahetustesse on haaratud erinevate huvidega õpilased.
Ainuüksi mullu käisid Põltsamaa noored rohkem kui kümnes riigis. Kokku on Heidi Klamp kuue aasta jooksul jõudnud külastada 20-30 riiki ja on olnud seotud ligi 50 rahvusvahelise projektiga. «Minu eesmärk ei ole ise igale poole minna. Kui tunamullu oli Põltsamaa noortel seitse noorsoovahetuse projekti, siis ise osalesin ma ainult kahes. Tahaksin ka teistele anda võimaluse olla liider ja mõnd rühma vedada. Nad saavad sellega hakkama küll ja on väga rahul,» märkis ta. Noorte jaoks on välisprojektid suureks motivaatoriks.
Põhjus, miks Põltsamaal suuri noorterühmi vastu võtta ei saa, on üsna proosaline ? meil pole raha, eelarve on üsna napp. Nimelt rahastatakse programmi «Euroopa Noored» riigiti vastavalt sellele, kui palju on konkreetses riigis inimesi. Eesti aga on väga üpris väike riik.
«Kui ikka väga hea projekti kirjutad, mis läheb kokku kõikide selle fondi eelistustega, siis on võimalik ka raha saada,» teab Heidi Klamp.
Noored paistavad silma nutikuse ja töökusega
Aktiivseid noori on Põltsamaal umbes 40-50. «Kõikvõimalikel välisseminaridel, kuhu meie noori on kutsutud, on nad hästi hakkama saanud just tänu heale keeleoskusele. Teiste riikide esindajad on väga üllatunud meie heast tasemest ja initsiatiivikusest. Siinsed noored on tajunud, et nad on vabad ja saavad kõike teha, mida tahavad. Varem ei olnud võimalik nii palju reisida. Oleme pidanud oma inimesi tõsiselt tagasi hoidma, sest nad lausa hiilgavad ega anna teistele võimalust midagi öelda. Kõikides riikides pole noorte keeleoskus nii hea ning küllap nad kardavad ka rääkida. Eestlased on alguses küllalt tagasihoidlikud ja kinnised, pärast on vastupidi. Kreeka noorsoovahetusel tuli see väga hästi välja ? esimesel õhtul, kui õpetati Kreeka tantse, istusid meie noored eemal ja vaatasid teiste tantsimist. Lõpuõhtul oli vastupidi ? meie noored olid esimesed tantsuplatsile minejad.»
Aktiivselt noorteüritustel osalenud inimesed viivad Põltsamaalt lahkudes selle pisiku endaga kaasa. «Kaks mullu kevadel kaheteistkümnenda klassi lõpetanut valisid erialaks noorsootöö. Aga minu jaoks pole oluline see, et pärast kooli lõpetamist hakkab noor tegelema samade asjadega nagu mina,» kinnitas Heidi.
Projektimaailm annab tema kinnitusel asju, mida tavakool ei peagi andma. Lapsed õpivad olema iseseisvad, oskavad inglise keelt, tunnevad erinevate riikide ajalugu, saavad palju tolerantsemaks ja solidaarsemaks. Kui kooli lõpetajal on nii palju helgeid mälestusi, siis need mõjutavad kindlasti üht või teistmoodi tema elu. On tore, kui nad leiavad, et noorsootöö on üks võimalus kogetust midagi ka teistele edasi anda.
Annab oma kogemusi edasi
Tegelikult on Heidi eesmärgiks muuta õpilased aktiivsemaks. Aktiivsed noored tõmbavad kaasa ka teisi vähemaktiivsemaid. Üks projekt toetab teist. Ka need, kes seni pole viitsinud midagi teha, võivad ühel hetkel avastada, et tarvitseb vaid natuke pingutada ja maailm ongi lahti.
Heidi Klamp peab oma kohuseks projektikirjutamise oskusi edasi anda. Põltsamaa Ühisgümnaasiumi juurde loodud projektigruppi tulnud õpilastelt küsinud, miks nad tulid projektikirjutamist õppima. Vastustes on olnud lausa pragmaatilist lähenemist ? kui kirjutada oma elulookirjeldusse, et olen osalenud projektikoolitusel, annab see edaspidiseks uusi võimalusi. «Projektimaailm on uudne, mööda külgi see maha ei jookse, sest nad saavad teadmisi, kuidas midagi korraldada. Projekti kirjutamise oskusi läheb varsti vaja igal erialal, sest Euroliidus põhineb projektidel väga palju,» nentis ta.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi noored on ise kirjutanud vägivallatu nädala projekti ja saanud ka sajaprotsendiliselt rahastamise. Ei olegi nii, et ainult Heidi üksi kirjutab. Nüüd soovivad õpilased, et vägivallatu nädal jääkski traditsiooniks. «Ma ei ütle kunagi, et nii teeme ja nii jääb. Ma tahan, et nad ise näeksid, mis läks valesti, mida tuleks teisiti teha jne. Järgmisel aastal saab neid asju paremini teha. Läbi oma tegemiste me õpimegi.»
Noored on tegusad ka kodumail
Põltsamaa noored ei reisi ainult mööda Euroopat, nad on ka tegusad kodumail. Mullu moodustati Põltsamaal ka noortenõukogu, mis koostöös kohaliku omavalitsusega hakkab noorte probleemidele lahendusi otsima. «Kui neid õieti suunata, siis nad saavad hakkama küll,» kinnitas noortejuht.
Heidi Klamp on olnud ka Põltsamaa veinipäevade sünni juures. Tolleaegsel linnavalitsusel tuli mõte korraldada veinipäevad. Kutsuti kokku meeskond, kuhu paluti ka Põltsamaa Ühisgümnaasiumi huvijuht Heidi Klamp. Noore inimese entusiasmi ja kogemusi arvestades anti talle võimalus. «Kui ma meenutan, kuidas ma siis projekti juhtisin ja kuidas ma seda praegu teen, siis vahe on nagu öö ja päev. Ma sain oma vitsad kätte sellega, et mind visati sügavasse võõrasse vette, mulle see tegelikult meeldis,» lausus Heidi. Paar aastat veinipäevade korraldamist oli omamoodi väljakutse.
Oma eelistusi on Heidi Klamp oma kahekümne kaheksa aastase elu jooksul pidanud juba mitu korda revideerima. «Ma ei näe selles mingit tragöödiat, inimene peab kogu aeg arenema,» märkis ta.
Kolme ja poole aastane reisihuviline
Heidi tütar Merlin on kolme ja poole aastane ning reisinud koos emaga läbi juba neli riiki. Tütar jääb maha siis, kui emal on tõsised kohtumised ja seminarid ning esitlused. Noorsoovahetustele võtab Heidi Merlini alati kaasa. «Talle meeldib väga lennukiga sõita.» Teiste noorte emadega on Heidi palju arutlenud selle üle, kas last ikka tasub igale poole kaasa võtta. Emad leiavad, et laps ei jää millestki ilma, ta sööb, puhkab ja mängib. «Kui ta on minu juures, siis ma ei muretse tema pärast nii palju. Halb tal kindlasti pole, see on tavaelu näiteks kaks nädalat kusagil mõnes teises riigis.»
Koos emaga reisimine on Merlini muutnud väga iseseisvaks. Ta võib tundide kaupa omaette mängida. Tüdruk suudab keskenduda ja tegelda parasjagu käsilolevaga. Reisidel jääb Merlinile meelde ka palju inglisekeelseid sõnu ja väljendeid. Lausa vestelda tüdruk veel ei suuda, kuid lihtsamatest asjadest saab aru ja oskab ka ise öelda, mida ta tahab.
«Ta on rohkem rahul kui mina, ei karda uusi kohti ja uusi inimesi, pole probleeme lasteaeda jätmisega,» nentis Heidi Klamp. Muidugi on Merlini esimene küsimus reisilt tulnud emale, et mis sa mulle tõid.
Põltsamaa linna peab Heidi ideaalseks elukohaks ? vaikne roheline linn. Projektijuhi tööd võib teha igal pool ? telefoni- ja internetiühendus on juba kõikides keskustes, pole vahet, kas töötada Põltsamaal, Põlvas või Tallinnas.
«Kui ma ka ükskord otsustan elukohta vahetada, ei tähenda see, et ma ei saaks edasi arendada noorteliikumist Juventus. Viimasel Euroopa Noorte programmi juhtide kokkusaamisel mullu novembri alguses Prantsusmaal MarseilleŽs oli kuulda, et tahetakse rajada uued suured keskused seoses uute Euroliidu liikmesriikide tulekuga. Üks Hispaania väga suur katusorganisatsioon soovib käivitada oma koostöövõrku ja nad tegid mulle ettepaneku neid Eestis esindama hakata. Minu jaoks ei muuda see tegelikult midagi, jään ikkagi Põltsamaale, ainult et ringisõitmist tuleb ehk rohkem.»
Tahab edasi õppida
Kas Heidi Klamp ka elu lõpuni Põltsamaale jääb, seda ta küll lubada ei julge. «Tahan minna veel õppima võib olla veel paariks aastaks väljapoole Eestit. Kui laps saab nii suureks, et peab kooli minema, siis tuleme tagasi.»
Aga ammendanud pole Põltsamaa end Heidi jaoks küll veel, tegemata on siin väga palju. «Pigem meeldib mulle see järjepidevus, mis nüüd tekib, sest pole vaja nii palju toimetada, kõik asjad tulevad kergemini kätte, sa tunned inimesi, fonde.»
Heidi Klamp algatab just üht projekti Sokratese programmi raames, tegemist on kooliprogrammiga, mis hõlmab kolme aasta jooksul seitsme riigi koole. «Ma algatan pidevalt uusi asju, projektindus lihtsalt sunnib kaks aastat ette mõtlema. Aga kui projekt on töös, ei saa ma ju ära minna. Niiviisi tulevad kogu aeg uued asjad peale ja ei saagi lahkumisele mõelda,» ütles ta.
Üks tulevikuunistus on Heidil veel ? proovida kunagi ka teletööd. Teletööst hakkas ta unistama juba siis, kui mängis 15-aastasena peaosa Kivastiku novelli järgi tehtud lastefilmis «Semm». Filmirolli sattus tüdruk juhuslikult ? kirjutas kunagi televisiooni lastesaatele kirja, et on aktiivne tüdruk, kes huvitub näitlemisest ja tantsimisest ja et talle meeldib organiseerida. Selle kirja järgi kutsus aastaid hiljem filmi re?issöör Are Tilk ta proovivõtetele.
Konkurents oli karm ? filmis soovis peaosa mängida üle saja tüdruku. Valiti habras valgepäine Heidi.
HELVE LAASIK
