Head teed, meie armas Ulvi

Läinud neljapäeval lahkus meie seast ootamatult Vooremaa ajakirjanik Ulvi Tamm.

Toimetus jäi kolmapäeva õhtust enneolematult vaikseks. Ühelt poolt sai mahukam leht valmis ja kõik läksid koju pühi pidama. Ulvi sättis end neljapäeval paasapäivale minema. Leppisime mõned päevad enne kokku, et setode olulisemale pühale tuleb minna ja sel päeval töömõtteid mõelda ei tohi.

Ajakirjanik suure algustähega

Kuid toimetus oli enneolematult vaikne esmaspäeva hommikul. Punkt kell 9, mil Ulvi tavaliselt kõva ja selge häälega kõigile kaunist hommikut soovis, asendus rõhuva ja kurva vaikusega. Oli tavaline, et Ulvi fotosid otsides ümises, mõnikord viisijupi üles võttis või kõva häälega mõne nalja üle naerma hakkas. Koos Ulvi tulekuga tekkis ka Vooremaa toimetuses komme sünnipäevalauas laulda. Teiste tagasihoidliku jorina kompenseeris Ulvi hele ja selge hääl.
Ulvi oli Ajakirjanik suure algustähega. Olgugi et toimetuses naerdi pidevalt, et aasta jooksul sai lehest lugeda vaid paari tema enda pandud pealkirja, pühendus ta teemadele ja inimestele täielikult.
„Ta reageeris teemadele alati kiiresti ja oma piirkonna kajastamine oli tema jaoks väga oluline,“ meenutas pikaaegne sõber Evelyn Sepp. Sellest, et Ulvi tegi kõike südamega, räägib ka tõsiasi, et tihtipeale rääkisime pikalt telefonis lugude olemusest, ideedest ja plaanidest.
Ta sai info kätte mängleva kergusega: ta kuulas inimesi ja teda kuulati. Ei olnud paika, kuhu teda poleks oodatud ega teemat, millega ta end põhjalikult enne kurssi ei viinud. Ulvi puhul polnud mõeldav, et ta ka kõige väiksema uudisjupi oleks lihtsalt valmis visanud. Ta pani igasse uudisesse kogu oma hinge. Mõnikord juhtus lausa nii, et sündmus, kuhu Ulvit kutsuti, muutus ta jaoks sedavõrd oluliseks, et rääkisime sellest päevi ja nädalaid hiljemgi.
„Ulvi käis minu juures nädal tagasi, endale omaselt hiiglama positiivse moega. Ta astus savitoa uksest sisse ja hõikas juba kaugelt meie sisenaljana „Tšau, mul ei pastakat!“ ja ma teadsin kohe, kes tuli. Kas ma üldse ootasingi, et ta kindla asja pärast tuli? Ei, sest meie ümber on inimesed, kes lihtsalt tulevadki, et näha ja head soovida, oma siiruses ja headuses,“ meenutas Evelyn Sepp.
See, et teistel oleks hästi, oli Ulvile oluline. Ta võis tundide kaupa kuulata ja mõnikord ainult sellest piisaski. Tal olid kõigiga omad, isiklikud jutud. Tundus, et kõik teadsid, et kui on raske, siis Ulvi kuulab ja annab õlga, mille najale toetuda. Mõnikord oli nii, et Ulvi teadis juba enne, et midagi on valesti, kui ise seda endale tunnistada julgesid. „Su kaitseingel on paanikas, räägi, mis juhtus!“ ütles Ulvi ühel keerulisel hetkel, kui temast lehe tegemise käigus kiiresti mööda tuhisesin.

Me ei ole kunagi lihtsalt inimesed

„Meil olid Ulviga tihti omad töövälised jutud. Tal oli eriline võime inimest märgata ja aidata. Hingeliselt,“ rääkis Mustvee kultuurikeskuse juhataja Laidi Zalekešina. Ulvil polnud tagamõtet, ta oli isetu, heatahtlik ega mõistnud iial hukka. Isegi kui tööpäevad olid pikad, teemad rasked ja unevõlg kimbutas, oskas ta leida positiivseid jooni ja nalja teha. Ta oskas enda üle naerda ning tema toredatest juhtumistest kujunesid toimetuses lausa sisenaljad. Need aitasid keerulistest oludest üle olla.
„Ulvi õpetas, et inimesed me ümber ei ole kunagi lihtsalt inimesed. Ei ole nii, et sa sünnid vaid perre. Väikeses kohas elades ja sinna jäädes sünnid kogukonda, igaüks neist kujundab sind. Annab oma elutarkuse, hoiakute ja olemisega endast ka sulle midagi kaasa, kui sa vaid oskad seda teha,“ meenutas Evelyn Sepp.
„Jõudsin just tagasi segakoori lauluproovist, istun veel autos ja vaatan aknast välja. Ja peast ei lähe mõte, et miks see aeg nii kiiresti läheb?! Miks kõigil on nii kiire, et pole aega iseenda, pere ja sõprade jaoks!? Te olete mul kõik meeles ja saadan mõttega kõigile tervist ja hinge rahu! Aga rääkida tahaks, et teada, kuidas teil läheb? Ja naerda koos ja kallistada!“ kirjutas Ulvi oma sotsiaalmeedialehel mõned ajad tagasi. Ja täpselt nii oligi.
Kohtume pilvepiiril Ulvi, seal me alles teeme vägevaid lugusid, vägevate pealkirjadega!

KERTTU-KADI VANAMB

ULVI TAMM
Sündinud 21. aprillil 1971 Võrumaal.
1989. lõpetanud Meremäe keskkooli.
Olnud Kalevipoja muuseumi juhataja-giid, Vudila mängumaa programmijuht. Aastast 2020 Vooremaa ajakirjanik.

blog comments powered by Disqus