Kõrgema, 75-protsendilise soodustuse saavad patoloogilise luumurruga osteoporoosihaiged, kelle lülisamba või reieluukaela mineraalne tihedus on DEXA meetodil määratuna -2,5 SD või vähem. Esimese retsepti väljastamise õigus on reumatoloogil või ortopeedil, edaspidi saab retsepte uuendada oma perearsti juures.
Selline otsus näitab Eesti riigi tõsist suhtumist haigusse, mis on laialt levinud. Risk haigestuda osteoporoosi on igal kolmandal naisel ja igal viiendal mehel, kes on 50-aastased või vanemad. Eestis on umbes 75 000 osteoporoosihaiget, ravi saab praeguse seisuga aga ainult 2200-2500 patsienti. Osteoporoosi ravi on pikaajaline (tavaliselt umbes viis aastat), aga siiski mitte eluaegne.
Kõnealune muudatus teeb ravi kindlasti osteoporoosihaigetele kättesaadavamaks. Probleemiks võib osutuda see, et soodustuse sai ainult üks osteoporoosiravim. See tähendab, et patsiendid, kes varem tarvitasid teisi ravimeid, on sunnitud vahetama ravimit või edasi maksma kõrget hinda. Võrreldes bifosfonaatide alendronaadi (Fosamax) ja risedronaadiga (Actonel) on Bonviva (ibandronaat) olnud tootmises lühemat aega ja seetõttu vähem uuritud. Bonviva plussiks on see, et ravimit tarvitatakse ainult kord kuus. Sellega väheneb igapäevane (-nädalane) ravimite hulk ja loodetavasti paraneb ravisoostumus.
Kuidas osteoporoosi ehk luuhõrenemist ära tunda? Millega peaks tugiisik või pereliige arvestama osteoporoosihaige puhul? Osteoporoosi korral pole haigel enne kaebusi, kui tekib tüsistus ehk luumurd. Seetõttu tuleb osteoporoosi varaseks avastamiseks riskifaktorite olemasolul pöörduda ise arsti juurde luutiheduse mõõtmiseks. Osteoporootiline luumurd tekib tavaliselt väikese trauma korral. Näiteks selgroolüli murd võib tekkida kummardamisel või raskuste tõstmisel ja põhjustada kroonilist seljavalu.
Lülimurd on kergesti kindlaks tehtav selgroo röntgenülesvõtte abil. Reieluukaela murd võib samuti tekkida kerge trauma järel, näiteks kukkumisel seisvast asendist. Erinevalt lülimurrust on reieluukaela murru tagajärjed oluliselt raskemad: 20-25 protsenti patsientidest sureb tüsistustesse esimese aasta jooksul ning ülejäänutel on üldjuhul raskusi igapäevaelus toimetulemisega ning sageli vajavad nad tugiisikut.
Pereliige või tugiisik saab aidata osteoporoosihaige elukeskkonda ohutumaks muuta. Näiteks iga päev vaja minevad asjad saab käepäraselt paigutada, et haige ei peaks toolile ronima ega upitama. Lahtised juhtmed ja vaibad tuleb likvideerida või kinnitada, tagada piisav valgustus kukkumisohu vähendamiseks ning vähendada libisemisohtu (mittelibiseva tallaga sussid, liivatatud trepid, käsipuud WCs ja vanni- või du?inurga juures). Väga oluline on osteoporoosi ennetamises ja ravis piisav füüsiline koormus luustiku vastupanuvõime parandamiseks. Luud on nagu lihased: kui neid ei kasutata ega koormata piisaval määral, siis muutuvad nad järjest nõrgemaks, seetõttu on ravivõimlemine väga oluline ka lamavatel ning ratastoolihaigetel.
Osteoporoosi sümptomid on inimese lühemaks jäämine, küürselgsuse teke, luumurru teke ka kerge trauma tagajärjel jne. Enam kui 50 aasta vanused naised võiksid kodulehel www.osteoporoos.ee läbi teha ka nn ühe minuti osteoporoositesti ning riski esinemisel pöörduda perearsti poole, kes saab suunata erialaspetsialisti juurde luutihedust mõõtma. Jõgevamaalaste jaoks lähimad kohad, kus luu mineraalset tihedust mõõta saab, on SA Tartu Ülikooli Sisekliinik Tartus Puusepa tn 6 ja Ortopeediakeskus Tartus Vaksali tn 17.
KARIN LAAS,
Eesti Osteoporoosihaigete Liit
