Tallinna linnapea Jüri Ratase ettepanek rohelisest pealinnast on hea, mittemürgine. Nagu võib aru saada, hakkaks selline nimi käima külakorda. Mitte nagu vallasant, vaid nagu rändkarikas. Selle vahega, et rohelise pealinna seisund jääb eeskujuks ka talle enesele edaspidigi, pärast seda, kui selliseks on tunnistatud mõni järgmine linn. Kusjuures linn ise ei pea olema tingimata riigi pealinn.
Linna rohelus sõltub eeskätt sellest, kui palju seal on puid ja parke. Roheline linn on rohkemat. Õieti on ta ökolinn, keskkonda ja inimest säästev. Tasandeid, mille järgi rohelist linna kirjeldada, on kümmekond. Alustagem maa alt ehk kanalisatsioonist. Sadeveed peaksid voolama eemale nii majadest kui ka aedadest. Tänavate asfalteerimisega kanalisatsioonile mõtlemata tõuseb nende pind aga aia omast kõrgemale ja tagajärjeks on risti vastupidine protsess.
Ökolinn on kallis linn
Maapinnale tõustes jõuame prügini, sodini ja rämpsuni. Suhtumine nendesse algab juba korteri või eramu seest. Tähtvere siin Tartus on täis toakoeri kaugelt rohkem kui õuekoeri. Kui toakass võib veel oma asjad liivakastis ära ajada, siis koera liivakastis ei kujuta ma ette. Tulemuseks on see, et esimesel kohal on Tähtvere pargis arvukuse poolest puud, teisel jalutajad ja jooksjad, kolmandal linnud ning neljandal koerasitt. Pinke ja prügikaste on võrreldamatult vähem.
Tänaval saavad kokku mitte ainult tuttavad või naabrid või bussiootajad. Seal kohtuvad ka sõidukid, teedeehitajad, linnaplaneerijad, haljastajad ning heakorra eest vastutajad. Soola- ja liivaseguse lume lükkamine kõnniteelt sõiduteele ning sealt tagasi ning kõnniteelt edasi aia ?ette? on pettus. Tänavapealne ja -äärne lumi tuleb koristada linnast välja kohta, mis on selleks ette nähtud. Suurte lumesadude järel seda tehaksegi, kuid siis peamiselt olulisematest kohtadest nagu keskväljakud jms. Et see kõik maksab ning nõuab sellekohast tehnikat, on arusaadav, kuid sissejuhatavalt ongi iga ökolinn kallis.
Liikugem maa pealt vee äärde. Eesti kõige järverikkam linn on Elva, kõige ?kuivemad? linnad ilmselt Mõisaküla ja Jõhvi. Kui Jõhvis elas sealse ülemtalurahvakohtu eesistujana Eduard Bornhöhe, armastas ta jalutada Pühajõe äärde Kotinuka metsa, kuid tal andis vantsida. Iga linn vajab veesilma niisamuti nagu puder võisilma. Männiku karjäärides käiakse küll ujumas, aga mõrtsukatele on need karjäärid oma märja töö ?viljade? peitmiseks vähemalt sama magus koht.
Tõuskem maalt ja merelt veelgi ülespoole, haljastuse ja suurte puudeni. Puu tahab pikka kasvatamist juba märksa enne seda, kui kuivanud või seest haige puu tuleb maha võtta. Või tuleb teda kärpida seepärast, et võra hakkab segama traate. Selles vallas peaks otsustav sõna kuuluma fütopatoloogile ja metsakasvatajale ning mitte nendele nn looduskaitsjatele, kes on küll harjunud rohelusega, ent ei taha võtta omaks, et rohelus tahab ka värskendamist.
Prügil pole rahvust
Lennakem puuladvast veel kõrgemale, nimelt õhku. Elan tänava ääres, mida kaudu käib äärmiselt elav liiklus ja kus meie maja ees peatub hommikust õhtuni igas tunnis tosinkond bussi ning nende väiksemaid analooge. Kui buss seisab peatuses või mingi teine sõiduk üle tee vöötraja taga, koguneb nende taha 4?5 sõidukit. Enne seda lahendust, kus kõik need masinad sõidaksid päikesepatareidel, olen ma juba ammu surnud.
Kummatigi ei ole lahenduseks ka see, kui nihutada bussipeatus siit mõne teise naabri elamise ette või siis hoopiski teisele poole parki. Lahenduseks saab olla niisugune otsuste kaskaad, mille esimeseks eelduseks on tingimus, et elamurajoonis liiguvad peale ühistranspordi rasked masinad siis ja ainult siis, kui neil on selles rajoonis tööülesandeid.
Tunnused, mille järgi rohelise pealinna aastast õigust omistada, peavad olema seega niihästi eristatavad kui ka põhjendatavad. Lisaksin ülalöeldule veel kaks ? selge arengukava ja seadusandliku reguleerimise süsteemi. Ühtegi linna ei saa muuta roheliseks ühe aastaga. Saab näidata seda, mille poolest on linn muutunud rohelisemaks ja mis sellist arengut suunab.
Kui tahame, et Euroopa rohelise pealinna staatus jõuaks ka Eestisse, siis tehkem oma prügi- ja sodimajandus korda. Jüri Ratase algatus annab selleks soodsa lähtekoha ja minu teades on prügi nagu raha ? tal pole rahvust. Selle erinevusega, et raha ei pruugi juurde tulla, prügi ja sodi tuleb juurde iga korra ajal. Koguni iga kell.
Kolumn on ilmunud 30. märtsi Maalehes
PEETER OLESK
