Ligikaudu sedasama kirjutas ta juba 1935. aastal: “Tahan haarata lehviva plagu / ja olla miitingumees?. Punane ei olnud talle patune värv. Veri võib olla rikutud, kuid patune ta olla ei saa.
Mitte alati, ent kui ma Tartu ja Jõhvi vahel keeran sisse Mustveesse, näen ma nagu iga teinegi järve kaldal longuspäi seisvat neiut, kes on põlistatud skulptuurina. Aastal 1973 valmistas selle kujur Elmar Rebane (1913-1984), kes Teise maailmasõja ajal elas Eestis, labaselt öeldes sakslaste poolel. Too neiu pole kindlasti veteran. Ta on võimalik abikaasa, kes kahetseb seda, mis jäi ära.
Maarja kalmistul Tartus püsib hauamonument Vabadussõja kangelasele Julius Kuperjanovile. Kavandas selle Jaan Koort (1883-1935), kes läks 1934. aastal Eesti Vabariigist protestiks Venemaale ja kelle üks poegadest oli nõukogude agent ning lasti sellisena 1941 maha. Ometi ei ole Julius Kuperjanov ega Jaan Koort teineteisele kuidagi tüliks ja keegi pole olnud nii loll, et oleks selle hauasamba ümber miilitsa või politsei keelulinti vedanud. Sealt on rahvuslasi kinni võetud, kuid monument ise jäi paigale.
Selliseid tunnismärke on veelgi. Pooldades ise Tõnismäel Kaarli kiriku kõrval asuva, arhitekt Arnold Alase ja skulptor Enn Roosi teostatud memoriaali paigaldamist Maardusse, olen hakanud mõtlema soodsalt teisestki lahendusest. Selle on eraviisiliselt käinud välja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Tartu osakonna omaaegne juht Jüri Pertmann. Ja nimelt: las see memoriaal jääb sinna, kuid paigutagem tema juurde nähtavale ka tahvel kõigi nende nimedega, kes on Eesti nimel hukkunud. Võib-olla just mitte selles paigas. Eesti teede ääres on ? paraku ? rohkesti mälestuskive neile, kes on saanud õnnetult otsa just selles kohas ja kelle hukkumispaik on tähistatud hauakohast eraldi. Kui see on võimalik rahuaegsete hukkunute suhtes, kas ta on siis ilmvõimatu sõjaaegsete hukkunute puhul? Ja seadkem niisugused tahvlid ka mujale, sest lein ja hardushetk on ühesugused igal pool.
Surm ei kaalu, tema otsustab. Meie peaksime kaaluma. Kõige vähem on meile vaja seda, kui surnud politiseeritakse. Nemad enda eest siin maa peal enam seista ei saa. Tapjaid saab mäletada nende suguvõsa, kuid tapja ja ohver ei ole kunagi võrdsed, sest teine pool ei saa ennast kaitsta. Võideldakse võrdsetega.
Praktiliseks minnes ? Eesti rahvas ei vaja rahvusvahelisi süüdistusi selles, et me oleme sallimatud. Me ei vaja aga sedagi, et keegi hakkab meile jutustama, kuidas okupatsioon on iseseisvusest parem. Väga nimekas ja püsivate teenetega professor Juri Lotman (1922-1993), Tartus oma elutöö teinud semiootik, oli Nõukogude Armee veteran. Hoida sõjast kõrvale poleks ta osanud, joosta üle oleks tähendanud reetmist natside “kasuks?. Kord jätkus tal ometi lihtsameelsust rääkida, kuidas temasugused tulid Eestit vabastama. Tema oma laborant, daam, kelle isal ei lubatud pärast sõda Eestis elada, ütles seepeale Juri Lotmanile, kuidas too “vabastamine? välja nägi. Pärast seda Juri Lotman endale sedalaadi rumalusi ei lubanud.
Me peame meeles pidama kõiki, kes on elanud Eesti eest. Eest saab elada ainult otse. Rünnata võib igalt poolt, kahjuks ka selja tagant. Eesti oli Teises maailmasõjas rünnatav vasakult ja paremalt. Meie ise ei rünnanud kedagi. Kui humaanne on siis põlistada seda, kes ründas? Vastus on selge “ei?.
Kuid kindlasti pole patt tunda kaasa sellele, kes tunneb, kui sügav võib olla lein. Need tundmused on praeguses Eestis sassis. Sõita Mustveest läbi nii, et leinavale neiule on mõeldud, peaks mõistuse jälle pähe tagasi tooma.
Ei ole mõistujutt. Me, Eesti riigi kodanikud, võime pärast nõukogude okupatsiooni lõppu aastatel 1992-1994 vabalt rääkida lugupidavalt igaühest, kes on aidanud meie iseseisvust kaitsta. Sinnamaani ei saanud, sest see oli Eestimaal karistatav. Me kahetseme ka igaüht, keda enam pole.
Kuid arvamine, et okupant on parem kui iseseisvuslane, on haige. Viga on mitte pronksmehes, vaid just selles mõtteviisilikus uskumises ? ja talle allumises.
PEETER OLESK
